Tutvumine kohaliku eluga ja Monkey Forest
Selamat sore (tere pealelõunast) kallid eestlased!
Endiselt olen elus. Otsisime mitu päeva endale kodu erinevates külades/linnades siin. Ühe sobiva ka leidsime, aga sellest jutustan siis, kui olen sisse kolinud :)
Siin on väga erinevaid transpordivahendeid: ükspäev sõitsime bemoga Bali kultuuripealinna Ubudi linna (muide seal on filmitud ka Eat, Pray, Love Bali osa).
Selline ta siis on. Uks peab loomulikult kogu aeg lahti olema, kuna äkki keegi tahab sõna otses mõttes peale hüpata ja vajab küüti. Juht muidugi inglise keelt ei räägi. Nad üritavad pidevalt valgeid ehk lääne inimesi tüssata. Kui täpset raha pole anda, siis pole mõtet lootagi, et sa pärast õige raha tagasi saad. Bemosse mahub no normaalselt istuma 6 inimest, aga Indoneesias mahub no 12 kindlasti :)
Järjekordsed riisipõllud
Kuna meie kooli linn ei ole üldse mõeldud turistidele ega lääne inimestele, siis siin on väga raske leida värsket kohvi, kuna lihtsalt ühtegi restorani ega baari ei ole. On lihtsalt sellised ratastega sõidukid - toidutrollid. Kust siis saab sealsamas tänaval tehtud süüa osta. Loomulikult toimub kõik mõnusalt saastunud keskkonnas, kus tsiklid sõidavad sealsamas meetrikaugusel (või isegi lähemal). Kui tööpäev saab läbi siis inimesed lähevad oma toidutrolliga ehk äriga koju. Igatahes Ubudi linnas sain esimese vähegi normaalsema kohvi selle reisi jooksul :)
Oleme vaikselt tutvunud ka meie kooli campusega - ehk kompleksiga, kus asuvad nii algkool, põhikool, keskkool kui ka ülikool. Seega meie ümber jooksevad nii nooremad kui vanemad õpilased. Üldiselt on kõik väga sõbralikud "Hello", "Where are you going", "Hello mister", "You are beautiful" jne. Koolitunnid algavad meil tõenäoliselt järgmisel nädalal ja on üldiselt esmaspäevast kolmapäevani 2h päevas.
Muide indoneeslaste meelest on valged väga atraktiivsed. Selleks, et mitte tumedamaks päevituda kannavad kohalikud pidevalt pakse pikkade käistega riideid (kuigi õhutemperatuur on kogu aeg 30 ringis ja õhk on väga niiske). Loomulikult kannavad naised tooni võrra heledamat puuderkreemi ja käivad spets salongides, kus saab oma nahka igasuguste protseduuridega heledamaks toonida. Kuna Bali on suuremas osas hinduistlik, siis naised võivad käia ka lühikeste riietega ja lahtiste juustega erinevalt ülejäänud Indoneesiast, kus valdav on islami usk ja naised peavad olema kogu aeg pealaest jalatallani kaetud.
Helen, Supar, Juli ja poolakas Iga.
Canggu rand (käisime ka sealkandis omale kodu otsima). Canggu on väga pop surfarite seas, kuna seal on normaalse tuulega mõnusad suured lained.
Sissesõit Tabanani ehk minu kooli linna. Igal pool on igasugused hiiglasuured kujukesed.
Tellingud. Loomulikult bambusest. Ehk ka vastupidavad.
Tavaline kõrvaltänaval asuv kodu väljastpoolt.
Igasugused sarnased nikerdised on mõeldud hindu pühakutele.
Selline mees...
..teeb selliseid toredaid nikerdusi puust. Ja see kõik on 100% käsitöö.
Banaanid kasvavad looduses nii :)
Sellised nikerdised on igal pool majade aedades. Pildil värvitud ja veel värvimata kujukesed. Ganesha on umbes poolemeetrine, pildi peal tundub väike. See maksab näiteks 85 000 ruupiat - ehk alla 10 euro.
Täna käisime kohalikus monkey forestis, see asub umbes 6km kaugusel. Muidugi käisime seal jala, kuna me pole siinkandis veel motikat rentinud. Pean tõsiselt julguse kokku võtma ja seda õige pea tegema.
oma last ikka ju hoiad kinni
Andsime neile maapähkleid ja üks sell arvas, et minust peab kinni hoidma senikaua, kuni mul pähklid otsa saavad ja tema need kõik ära manustab. Algul muidugi kergelt kiljusin kui ta mu jalast haaras aga tegelikult oli ta väga sõbralik ja väga pehmete kätega/käppadega
Jah, see on nahkhiir.
Nagu beebi
Pesuhoos
Mõned väiksed nunnud ka.
Proovisin ka kohalikku sarongi, seda peab kandma pühadesse kohtadesse nt. templisse sisenemisel. Päris käsitöö – nad nimetavad seda batikaks. Meil Eestis natuke teistsugune batika tehnika.
Kohalikud lapsed mänguhoos. Kummi sees mängimine on väga tavaline!
Igas aias on üldiselt hindu tempel või püha koht, kuhu nn kingitusi/ohverdusi/annetusi tuuakse.
Enamikel rikkamatel kodudel on väga uhked väravad.
Kohalik köögiviljakaupmees, kelle äri on tema pakiraamil.
Väga siira naeratusega kohalik hindu mees.
Sellises „punkris“ tehakse väga uhkeid sohvasid.
Keskklinnast meie majutuskohta minnes möödusime filmivõtetest. Kuigi seal ei olnud väga selgelt võimalik aru saada, mis filmiga on tegu, oli n-ö programmidirektor väga meelitatud pildistamisest.
Kohtumiseni! Soojad kallistused :)
Endiselt olen elus. Otsisime mitu päeva endale kodu erinevates külades/linnades siin. Ühe sobiva ka leidsime, aga sellest jutustan siis, kui olen sisse kolinud :)
Siin on väga erinevaid transpordivahendeid: ükspäev sõitsime bemoga Bali kultuuripealinna Ubudi linna (muide seal on filmitud ka Eat, Pray, Love Bali osa).
Järjekordsed riisipõllud
Kuna meie kooli linn ei ole üldse mõeldud turistidele ega lääne inimestele, siis siin on väga raske leida värsket kohvi, kuna lihtsalt ühtegi restorani ega baari ei ole. On lihtsalt sellised ratastega sõidukid - toidutrollid. Kust siis saab sealsamas tänaval tehtud süüa osta. Loomulikult toimub kõik mõnusalt saastunud keskkonnas, kus tsiklid sõidavad sealsamas meetrikaugusel (või isegi lähemal). Kui tööpäev saab läbi siis inimesed lähevad oma toidutrolliga ehk äriga koju. Igatahes Ubudi linnas sain esimese vähegi normaalsema kohvi selle reisi jooksul :)
Oleme vaikselt tutvunud ka meie kooli campusega - ehk kompleksiga, kus asuvad nii algkool, põhikool, keskkool kui ka ülikool. Seega meie ümber jooksevad nii nooremad kui vanemad õpilased. Üldiselt on kõik väga sõbralikud "Hello", "Where are you going", "Hello mister", "You are beautiful" jne. Koolitunnid algavad meil tõenäoliselt järgmisel nädalal ja on üldiselt esmaspäevast kolmapäevani 2h päevas.
Muide indoneeslaste meelest on valged väga atraktiivsed. Selleks, et mitte tumedamaks päevituda kannavad kohalikud pidevalt pakse pikkade käistega riideid (kuigi õhutemperatuur on kogu aeg 30 ringis ja õhk on väga niiske). Loomulikult kannavad naised tooni võrra heledamat puuderkreemi ja käivad spets salongides, kus saab oma nahka igasuguste protseduuridega heledamaks toonida. Kuna Bali on suuremas osas hinduistlik, siis naised võivad käia ka lühikeste riietega ja lahtiste juustega erinevalt ülejäänud Indoneesiast, kus valdav on islami usk ja naised peavad olema kogu aeg pealaest jalatallani kaetud.
Sissesõit Tabanani ehk minu kooli linna. Igal pool on igasugused hiiglasuured kujukesed.
Sellised nikerdised on igal pool majade aedades. Pildil värvitud ja veel värvimata kujukesed. Ganesha on umbes poolemeetrine, pildi peal tundub väike. See maksab näiteks 85 000 ruupiat - ehk alla 10 euro.
Täna käisime kohalikus monkey forestis, see asub umbes 6km kaugusel. Muidugi käisime seal jala, kuna me pole siinkandis veel motikat rentinud. Pean tõsiselt julguse kokku võtma ja seda õige pea tegema.
Pesuhoos
Proovisin ka kohalikku sarongi, seda peab kandma pühadesse kohtadesse nt. templisse sisenemisel. Päris käsitöö – nad nimetavad seda batikaks. Meil Eestis natuke teistsugune batika tehnika.
Igas aias on üldiselt hindu tempel või püha koht, kuhu nn kingitusi/ohverdusi/annetusi tuuakse.
Enamikel rikkamatel kodudel on väga uhked väravad.
Keskklinnast meie majutuskohta minnes möödusime filmivõtetest. Kuigi seal ei olnud väga selgelt võimalik aru saada, mis filmiga on tegu, oli n-ö programmidirektor väga meelitatud pildistamisest.
Kohtumiseni! Soojad kallistused :)
Hehe. Mulle väga meeldis selle postituse algus: olen ikka veel elus. Mul on siin täpselt sama tunne ja imelikul kombel see meeldib mulle. Minu uus moto on: now is the only time I know. Otsustasin ka motika rentida, sest hoolimata sellest, et ma pole kunagi ühegiga varem sõitnud, tundub see turvalisem, kui käia jala tänavatel, millel puuduvad kõnniteed.
ReplyDeleteGood luck!