Seiklusrikas paadireis Floresele
1.päev
Alustasime oma reisi bussiga lääne-Lombokilt ida-Lombokile. Tee peal mõned peatused teiste turistide peale võtmiseks ja erinevatest kohtadest toiduainete (sh elavate kanade) varumiseks.
Peale elavate kanade oli meil pardal ka imearmas ja sõbralik ahvipoiss Cheeky ühe Austraallasega. Ahv oli pärit Jogyakarta lemmikloomade turult ja maksis 400 000 ruupiat.
Cheeky ja mina
Ida-Lombokil ootasime paar tundi paadi tankimist ja sõbrunesime kohalike uudistavate lastega.
Esimene öö paadis oli minu jaoks meeletu katsumus, laine ca 1,5-2m ja kottpime ümbruskond. Lihtsalt võimas möllav meri. Ma vist olin ainuke meie 16st kaasreisijast, kes pidi hirmust peaaegu püksi tegema. Ja magamisest ei tulnud ka eriti midagi välja. Magamine toimus meie nn magamistekil, kus kõigil oli üks madrats, padi ja tekike. Valisime Beniga laeva tagaosa, mis aga ei olnud parim valik, kuna keset ööd hakkas sealt vihma läbi sadama.
Peale elavate kanade oli meil pardal ka imearmas ja sõbralik ahvipoiss Cheeky ühe Austraallasega. Ahv oli pärit Jogyakarta lemmikloomade turult ja maksis 400 000 ruupiat.
Ida-Lombokil ootasime paar tundi paadi tankimist ja sõbrunesime kohalike uudistavate lastega.
Esimene öö paadis oli minu jaoks meeletu katsumus, laine ca 1,5-2m ja kottpime ümbruskond. Lihtsalt võimas möllav meri. Ma vist olin ainuke meie 16st kaasreisijast, kes pidi hirmust peaaegu püksi tegema. Ja magamisest ei tulnud ka eriti midagi välja. Magamine toimus meie nn magamistekil, kus kõigil oli üks madrats, padi ja tekike. Valisime Beniga laeva tagaosa, mis aga ei olnud parim valik, kuna keset ööd hakkas sealt vihma läbi sadama.
Kapten
Magamistuba. Leia pildilt Cheeky!
2.päev
Sumbawa põhjakallas
Peatusime Pulau (indoneesia keeles saar) Satonda-l, kus oli imeilus veealune korallimaailm merikilpkonnade ja lionfish-ga.
Satonda saare keskel on 1815. a vulkaanipurskest ja sellele järgnenud tsunamist tekkinud suur järv. Järv toitub termaalallikatest ja on seetõttu osaliselt soe, osaliselt jahe, mida sügavamale ja järve keskele minna seda kuumemaks vesi läheb. Järves elavad kalad, kes nakitsevad inimeste surnud nahka.
Keset teist ööd ärkasime hirmsa ragina peale üles. Paat rammis korralikult korallpõhja ja jäi kinni. Ärkasime muidugi kõik üles ja läksime tekile päästeplaani pidama, mille tulemusena kõik poisid läksid vette paati põhjast lahti lükkama. Õnneks keegi oma jalgu korallidega ei haavanud ja lõpp hea, kõik hea - olime taas merel loksumas.
Keset teist ööd ärkasime hirmsa ragina peale üles. Paat rammis korralikult korallpõhja ja jäi kinni. Ärkasime muidugi kõik üles ja läksime tekile päästeplaani pidama, mille tulemusena kõik poisid läksid vette paati põhjast lahti lükkama. Õnneks keegi oma jalgu korallidega ei haavanud ja lõpp hea, kõik hea - olime taas merel loksumas.
3.päev
Kuna avamerel oli torm siis Sumbawa saare peasadam ei lubanud meil avamerele pöörduda ja tiirutasime paar järgmist päeva kahe saare vahel. Pulau Satonda ja Pulau Moyo.
Satonda kaldal nägime ühel õhtul tuhandeid lendavaid rebased (flying fox). Nagu A.Hitchcock-i filmis.
Kapten arvas, et saame ikkagi liikuma ja teatas, et too öö peame magama kõik päästevestidega, kuna nad plaanivad avamerele minna. Õnneks jäi see vaid sõnadeks ja lokusisime terve öö sama koha peal.
4.päev
Taas Satonda - Moyo lähedal (algse plaani kohaselt pidime neljandal päeval Floresele jõudma).
Päeval üritasid poisid kaheksajalga mere põhjast küttida, kuid kaheksajalg pääses napilt eluga.
Neljanda päeva õhtul läks meie liider Abdul ühe saksa turistiga mandrile, et teda bussi peale viia ja lähimasse lennujaama toimetada. Me olime ühed vähestest, kellel ei olnud kuhugi kiiret. Ümberringsed tulvaveed olid aga teed üle ujutanud ning sakslanna ei pääsend kuhugi ja pidi paati tagasi tulema.
5.päev
Kuna meie paadiga enam Floresele lähima paari päeva jooksul ei olnud siiski võimalik minna, siis paadifirma orgunnis meile alternatiivi - bussi-praamireis Floresele.
Väikese kanuuga transporditi meid mandrile. Indoneesias ei ole kõikjal sadamakaisid, seega paadilt astusime otse meetrisesse vette. Loomulikult kogunes kogu küla meid uudistama. Vihma tõttu oli kogu ümbruskond eriti mudane.
Küla oli aga selline.
Meid transporditi kahe lahtise veokaga üleujutatud tee äärde, mille pidime jalgsi ületama. Mõlema veoka kastis oli ca 15-16 inimest (kogu paadireis oli kahe ühesuguse laevaga ehk kokku 30 inimest). Vihma kallas nagu oavarrest. Kuna ma olin juba teist päeva 38.5 palavikus ja väga nõrk, siis sain istuda kabiinis juhi kõrval ja jäin täitsa kuivaks. Kasti rahvas sai muidugi läbimärjaks. Sõitu saatis väga vali Indoneesia-India muusika. Ümberringsed üleujutused olid grandioossed, jõgi oli korralikult üle kallaste ajanud.
Pidime igaüks kogu oma pagasi pea kohal üle vee kandma, st saime ainult tagumikuni märjaks.
Pidime igaüks kogu oma pagasi pea kohal üle vee kandma, st saime ainult tagumikuni märjaks.
Mõnel õnnestus end lasta üle kanda kohalikel poistel, sümboolse tasu eest muidugi.
Teisel pool vett ootas meid "vanglabuss" kuue püssidega varustatud politseinikuga. Kõik selleks, et 30 turisti turvata.
Teisel pool vett ootas meid "vanglabuss" kuue püssidega varustatud politseinikuga. Kõik selleks, et 30 turisti turvata.
Vanglabuss viis meid Sumbawa saare Besari-i linna. Bussi ees sõitis veokas kogu meie pagasiga. Pagasi otsas istusid neli politseinikku, kes pagasit kohalike pikanäpumeeste eest turvasid. Besaris jagunesime kahte gruppi - ühed, kes lähevad Labuan Bajole (Floresele) ja teised, kes tagasi Lombokile või Balile. Enamik jätkasime reisi Labuan Bajo suunas. 9h bussisõidul saatis meid taaskord eriti vali indiapärane muusika.
Teed olid kohati väga kohutavas seisukorras ja mudased, buss pääses ikka napilt läbi. Tee ääres uudistasid ka mõned ahvipoisid. Õhtuks jõudsime Sape linna, lootuses, et hommikul läheb praam Floresele. Sape linnas elekter tuleb ja elekter läheb nii kuidas jumal juhatab.
6.päev
Sape linn ja haige mina.
Meie praam Floresele ei väljunud, kuna avamerel oli 4-6m laine. Enamik seltskonda otsustas teise suuremasse Sumbawa linna tagasi minna ja siiski Balile-Lombokile pöörduda. Komodo varaanid (mis olid algselt selle reisi haripunktiks) ei paelunud vist enam kedagi. Sapesse jäime meie Beniga ja austraallane koos Cheeky-ga.
Olin juba kolmandat päeva palavikus, väga nõrk, väsinud, silmad olid eriti rasked ja valutasid ning ei mingit söögiisu, mistõttu otsustasime kohalike tohtrite poole pöörduda. Selleks orgunnis üks hotellitöötaja meile kahe motikaga sohvrid. Haiglas taheti mind kohe tilgutite alla panna, kuna ma ei ole väga nõelte sõber siis keeldusin. Kirjeldasin oma sümptomeid koos hotellitöötaja abiga pool indoneesia pool inglise keeles. Haiglast saadeti mind ühe teise eriarsti juurde. Siinmaal võtavad eriarstid patsiente vastu oma kodudes. Tolle arsti kodus oli neli rõõmsat last, kes tervitasid meid indoneesiapärselt "Hello Mister". Kirjeldasin taas oma sümptomeid ja arst kirjutas mulle vitamiine, antibiootikume, paratsetamooli ja ibuprofeeni. Tõenäoliselt oli mul lihtsalt gripp või keha streikis selle neljapäevase loksuva paadireisi peale. Teel arsti juurde nägime motika õnnetust pealt. Kuna majad on siin kõik väga peatee ääres, siis lapsed mängivad osaliselt sõiduteel. Üks hull laps otsustas spurtida teisele poole teed ja sai löögi motikalt, mille tõttu ka üks teine motikas eelnevale otsa sõitis ja viimasel olnud naine kogu oma mannergutega nätaki vastu sõiduteed lendas. Aush! Tundus, et keegi tõsisemaid vigastusi kui kriimustusi ei saanud.
Olin juba kolmandat päeva palavikus, väga nõrk, väsinud, silmad olid eriti rasked ja valutasid ning ei mingit söögiisu, mistõttu otsustasime kohalike tohtrite poole pöörduda. Selleks orgunnis üks hotellitöötaja meile kahe motikaga sohvrid. Haiglas taheti mind kohe tilgutite alla panna, kuna ma ei ole väga nõelte sõber siis keeldusin. Kirjeldasin oma sümptomeid koos hotellitöötaja abiga pool indoneesia pool inglise keeles. Haiglast saadeti mind ühe teise eriarsti juurde. Siinmaal võtavad eriarstid patsiente vastu oma kodudes. Tolle arsti kodus oli neli rõõmsat last, kes tervitasid meid indoneesiapärselt "Hello Mister". Kirjeldasin taas oma sümptomeid ja arst kirjutas mulle vitamiine, antibiootikume, paratsetamooli ja ibuprofeeni. Tõenäoliselt oli mul lihtsalt gripp või keha streikis selle neljapäevase loksuva paadireisi peale. Teel arsti juurde nägime motika õnnetust pealt. Kuna majad on siin kõik väga peatee ääres, siis lapsed mängivad osaliselt sõiduteel. Üks hull laps otsustas spurtida teisele poole teed ja sai löögi motikalt, mille tõttu ka üks teine motikas eelnevale otsa sõitis ja viimasel olnud naine kogu oma mannergutega nätaki vastu sõiduteed lendas. Aush! Tundus, et keegi tõsisemaid vigastusi kui kriimustusi ei saanud.
Hotell, milles ööbisime, oli eriti luksuslik - 100 000 ruupia eest puhas tuba, A/C ja telekas. Seda tehnikaimet pole siin ammu näinud. Naaberhotell pakkus tube 50 000-ga aga oli eriti räpane ja haises kuse järele. Need olid selle küla kaks ainsat hotelli.
Õhtul lubati, et praam väljub kindlasti homme seega pakkisime oma endiselt märjad asjad taas kokku.
7.päev
Ei, praam ei väljunud. Veel vähemalt üks päev Sape linnas. Mul pole selle vastu midagi, kuna tahan ainult magada.
8.päev
Ei midagi ka täna. Ootame mere rahunemist. Ohutus ennekõike!
9.päev
Ei, praam ei väljunud hommikul. Praam väljus hoopis vastu 10. päeva ööd! Jei!
Uued uudised juba Floreselt-Komodolt-Rincalt!
Comments
Post a Comment