Solor ja Alor archipelago – Alor ja Kepa

Teel Lembatalt Alorile nägime vees suplevaid delfiine, no oma 15-ne või rohkema kaupa. Praamist paremal, siis teine pere praamist vasakul jne. Wau! Mõned unistused ikka täituvad, nüüd veel vaja täita delfiinidega ujumise/sukedumise unistus.

ASDP firma praamid, millega Nusa Tenggara saarte vahel oleme reisinud, on väga Saaremaa ja Hiiumaa vahel sõitvate praamide moodi, ainult Indoneesia võtmes. Iga kord on meil suhteliselt vedanud ja oleme mõne kohalikuga kuidagi jutustama hakanud ja nad on meid üles tekile kutsunud, kus siis tegelikult ainult meeskond võib viibida. Praamil saab rentida magamiseks madratseid, kohalikud panevad need madratsid kõikidesse vahekäikudesse nii, et teised inimesed kõnnivad neil kogu aeg silme eest läbi. Ja muidugi on igal pool prügi. Kuigi praamil on mitu suurt prügikasti, on neil ikka kombeks kogu prügi enda ette maha visata või siis halvemal juhul veepudelid jm plastik merre visata. Meil siis õnnestus kaks madratsit rentida ja laevatekil magada. Niimoodi lageda taeva all meeskonna tekil, kaptenisilla kõrval. Meri on meie reisi pooldanud, peegelsile, isegi lainetust on olnud raske leida. Mulle täitsa meeldib jälle J Ja päikesetõusud ja –loojangud on väga ilusad olnud.

Lembata-Alor’i praamil olid suured tee-ehitus masinad, sh lintidel kopp, praam pargitakse tihedalt täis. Kopp sõitis lintratastega praamilt maha nii, et mehed jooksid kummilohvidega lintrataste ette ja aitasid kopal sileda metallpinnaga haakuvust tekitada.

Aloril ööbisime esimesed ööd Kepa saarel. Pisike saar, kus üks prantsuse paar koos lastega on traditsioonilise majutuskoha avanud (La Petite Kepa). Majutuskoha elekter töötab ainult õhtul 6st hommikul 6ni ja ainult päikesepaneelide abiga. Värske vesi tuuakse iga päev suurelt saarelt. WC-s kasutatakse merevett.

Kitsed piiluvad puu taga.

 

Meie suur hütt oli selline. Nn alumisel korrusel ripuvad võrkkiiged (või noh "kilekiigud", soetasin omale ka sarnase (www.ticketothemoon.com) Balilt, see on tehtud langevarjumaterjalist ja väga-väga mugav). Teisel korrusel ehk katuse all on magamistuba. Värske õhk ja merekohin olid väga head unetekitajad. WC-d ja pesuruumid olid eraldi hoones.

Peale traditsiooniliste hüttide sai ööbida ka sellistes majades. Tolle maja taha ehitati samal ajal privaat-WC-d ja pesuruumi.

Päikeseloojang Kepal

Kepa saare ümber on pisikesed valge pehme liivaga rannad. Saare ümber on väga tugevad hoovused, mis vahetavad suunda iga paari tunni tagant. Tõus ja mõõn on samuti tihedamalt kui arvatagi oskad.

Osa saarest on ümbritsetud teravate kividega, tõusu korral saad seal ujuda aga mõõna korral tuleb plätusid kasutada.

Ümberringi on palju krabisid, nii suuri kui väiksemaid.

Rannas on meeletult palju ilusaid suuri merekarpe. Kogu selle ilu kaasa vedamiseks on mul lisapagasit vaja + karbikandjat :)

Kepa saare lähedal käisime snorgeldamistripil kahel riffil. Wau, mis korallid. Kepa jm lähisaarte ümber on väga kvaliteetne ka sukelduda. Meie majutuskohas olid päris paljud oma iga-aastasel sukeldumisreisil. Alori ümber pidi olema pigem väiksemad värvilised veemaailma imed kui suured. Vahel sekka mõned kilpkonnad ja haid aga pigem nubrikandid, merihobud jms. Allveefotograafide paradiis. 

Tolles fantast majutuskohas on ka kõik söögid hinna sees, pererahvas ikka oskas oma kliente poputada, nii head vaheldusrikast sööki me polnud siiani saanud. 

Kepa saare paradiisis viibisime kolm päeva (natuke kulukas, öö 150 000rp nägu) ja läksime tagasi Alori põhisaarele seiklema. Rentisime taas motika ja tudeerisime kohalikke randu ja vaatamisväärsusi.

Takpala küla on n-ö turistilik traditsiooniline Alori küla, kus elab ca 40 inimest samasugustes hüttides nagu meie Kepal ööbisime. Üks kohalik mees rääkis, et sellisesse majja kolimine maksis talle 5 miljonit ruupiat.

Ühe hüti teisel korrusel oli köök elava tulega muidugi.

Kohaliku perega ja eluoluga tutvumas.

Takpala lapsed olid omaette vaatamisväärsused.  

Jagasin nendele paki küpsiseid, nii vähe ongi õnneks vaja J Need lapsed õnneks polnud nii ahned ja agressiivsed nagu Florese omad. Keegi turist oli poisile toonud Inglismaalt kuulsa Paddington-i karu (Paddington Bear).

Mowgli!

Sealsamas kuivas tubakas, millest siis külamehed omale sigarettid rullivad.

Suveniirid. Lihtsate vahenditega valmistatud ujumisprillid kalastamiseks.

Takpalalt suundusime Alori randu avastama.

Mali rand

Lemmik rand, mille nime kahjuks ei tea. Liiv oli pehme nagu vatt. Taaskord mitte ühtegi hingelist.

Alori põhimaantee läheb mere äärest ja mägedest läbi. Merevaade on vahel pea 270 kraadi.

Hiljem selgus,et selles lahesopis pidavat olema parim Alori rand, ekslikult aga sõitsime sellest mööda ja arvasime, et olime juba parima ranna leidnud (eespool nn lemmik rand).

Mõned elavad mägedes, maisipõldude kõrval oma pisikeses hütis.