Baristad ja Ed Sheeran

Barista meistrivõistlused

7. märtsil käisime Krisliga barista meistrivõistlust vaatamas, Wellingtonis korraldati Uus-Meremaa voor ja Ausraalias Merlbournes on rahvusvaheline finaal. Huvitav, kas Eestit ka keegi esindab? Leidsin netist, et eelmine aasta võitis maailmameistrivõistlused venelanna. Samal päeval käisime Krisliga ka Caffe La'Affare 2 tunnisel koolitusel, mis venis lõpuks 3,5h tunnini aga oli väga väga asjalik ja kasulik. Ise tegime n-ö Uus-Meremaa standardite järgi espresso kohvi, kõige enam levinud kohvi on siin Flat White, mis on miniversioon lattest, pluss muidugi Americano, Cappucino, Latte ja Long Black. Töö kaudu sain koolituse tasuta + pealekauba raamatu "how to make a great coffee". Kõik selleks, et saaksin ka kuskil kohvikus töötada. Tutkit aga, töötan nüüd Trade Kitcheni kohvik-restoranis, mis on hommikust õhtuni pintsak-lipslasi täis ja teen seal kõike, va kohvi, kuna seda teevad Norman ja Henry ja nad üldse ei tahaks nagu mul lasta end tõestada. No muidugi on ülikiire ka ja me teeme hommikuti 7-10.30ni umbes 300 espressokohvi. Aga küll ma kuidagi käe seal soojaks saan. Mõned pildid barista võistlusest.

See vend oli eriti lõbus ja pani oma tasutamuusikaks "Americano" loo ja tantsis kohvi tehes ise kaasa. Igal võistlejal oli 15min aega valmistada 4-le eesistuvale kohtunikule 4 espressot, 4 cappucinot ehk tegelikult flat white-i kuna vahtu oli kohvil minimaalselt peal ja neli oma fantaasia kohvi ehk signature coffee-t. Pinge oli ikka väga suur. Samal ajal käisid tema ümber lisaks 4 kohtunikku, kes hindasid kohvi valmistamise kvaliteetsust, puhtust, professionaalsust.

Mulle nii meeldis see Caffe La'Affare barista. Selline muhe tagasihoidlik mees.

9.märtsil põrutasime Beniga Aucklandi Ed Sheerani kontserdile, kuna Wellingtoni piletid olid kõik aegsasti välja müüdud.

Wellingtoni lennujaamas on selline hiigelsuur Gollum sukeldumas "akvaariumi". 

Ed oli võrratu. One man show 12 000 inimesele! Mees on nii andekas, et on kohe. Mõlemad tema soojendajad meeldisid meile ka väga.

Passenger

ja Gabrielle Aplin

Mõnus muusika. Ben julge vennana surus lennujaamas Passengeri laulja kätt ja lubasime neljapäevasele Wellingtoni kontserdile minna. Vend lihtsalt lendas samast väravast kust meiegi välja :)

Südaöö paiku jalutasime mööda Aucklandi jahisadama promenaadi. Wow. Millised luksjahid, no suu jäi ikka täitsa lahti. 

Tagasilennul möödusime ühest ilusaimast põhja saare vulkaanist - Mt Taranaki/Mt Egmont, mille kõrgus on 2518m.

Wellingtoni tänavaarmastus, nii armas :) 

Kas te teadsite, et BBC raamatus "Unforgettable things to do before you die" on Tallinna vanalinna avastamine?  Ma ka ei teadnud, nüüd tean ja jagan seda kuuma infot teiega :)