Nepaal osa III

Annapurna ring jätkub...

 Üks ajahõngulisemaid sildu. Teel tulevikku!

Welcome to Annapurna! Aitäh, et tervitad!

Elu on väga lihtne. Tool on lihte plastikust ja laual tervitab Coca-Cola Ameerikast. Vaated on tasuta ja imelised. Inimene vajab ainult loodust! No coke please!

Tereee!

Masala vürts mida kasutatakse masala tee tegemiseks ja masala karri jaoks.

Kollakas-oranzid hiigellilled

Kaunid riisiterrassid

Mina restoran

Värskelt lõigatud kanep

 Imelised kirsiõitepuud

Istu ja ainult nautle

Imeline hommik

Annapurna, 8000+m . Maailma kõige ohtlikum mägi. Statistiline ellujäämise nn indeks 2:1 ehk kahest ronijast üks hukkub.

Kuulsad toad

Vaade Poon Hill-lt 

Parim hommikukohvi

Taamal Annapurna

Nii ilusad vaated igas ilmakaares. Selline vaade on ainult hommikuti. Pea iga päev peale lõunat kogunevad pilved Ghorepani külakese ümber ja mäed mattuvad pilvemassi alla.

Täiesti lambist oli ükshetk matkarada kaetud sadade lammastega. Nii lahe ja nii ilus ja kõik nad aind määgisid ja määgisid. Kõik matkajad pidid tõmbama raja äärde, et massid mööda pääseksid!Juhuu!

Ben ja tema scaffold!

Kanade transport

Me love it!

Time off!

See pisike kitsetall otsustas meiega ühest külast teise jalutada. See on täitsa normaalne. Ja siis vastassuunas liikuvate matkajatega ehk jalutavad nad koju tagasi. 

Also available pony/horse service!

"Pisike" ämblikuvõrk

Kõik sillad on kaunistatud kas lillede või Tiibeti palvelippudega. Meie Euroopa sillad tunduvad nii igavad Nepaali omade kõrval.

We did it! 18 päeva puhast matkamist ja teemajakestes ööbimist. Aitäh Nepaal! 

Kuulus dahl bhat. Lõputu riisi ja läätsesupi saaga.

Kohalikel meestel lihtsalt mõnus kohvipaus

Bussireisid on põnevad. Vahel peab ise keskmise istumisrea juurde tegema.

Rafting

Peale Annapurna nn ringi olime planeerinud kolmepäevase raftingu tripi Paddle Nepal-i firma kaudu. 

See tripp oli niivõrd lahe, et oli kohe! Meid oli kokku 18 kolme rafti peale + nn toimkonna raft. Igas raftis oli üks kohalik giid. Lisaks raftidele oli 3 kajakkidel nn turvameest, kes siis kontrollisid erinevate kärestike olusid ja olid abiks kui keegi peaks ootamatult jõkke kukkuma. Rafting toimus Galigandaki jõel, mis on täis erineva tasemega kärestikke ja algajatele mõnusalt paras. Adrenaliini oli ka ikka parajalt. Mulle kohe väga meeldis. Esimesel päeval raftisime 3,5h, teisel päeval 5h ja viimasel päeval taas 3,5h. Jõe kallastel nn telkisime liiva sees ja kohalikud giidid valmistasid meile sööke-jooke. Lisaks sellele tuli teisel õhtul kuskilt lähedalasuvast külast vanem tädike meile rummi, õlut ja šokolaadi müüma. Läks rahvale peale küll. Olime ju kolm päeva tsivilisatsioonist eemal. Vaated jõelt olid väga ilusad. Rohelised mäed ja linnud ja sillad. Galigandaki jõgi on püha jõgi ja ühel päeval õnnestus meil juhuslikult matusetalitlusest mööda aerutada. Kaugelt paistis nagu keegi grilliks liha jõe ääres. Tegelikult aga saadeti kombe kohaselt surnud hind püha jõkke. Jõekaldal ehitatakse kivist nn kuhi, millele pannakse oksi jms põlevat materjali ja selle peale asetatakse surnukeha. Kivikuhi ehitatakse veepiirist veidi eemale, et lähedased saaksid kaotanut leianata. Vihmahooajal aga tõuseb Galigandaki jõe tase oma mitu mitu meetrit ja viib endaga surnu tuha pühasse ookeani. Milline sümboolne surnu nn taevasse saatmine. 

Väledad näpud toimkonnas. Väga lahe oli kõrvalt vaadata, et kõik need kohalikud mehed oskasid ülikiirelt oma teravate machete-dega kõiksugu juurvilju hakkida. No nagu päris kokad. Ja siis meie lääne-naised tegime sama hakkimise loomulikult kaks korda kauem. Läänemaailmas on ikka prioriteedid teised, kes suudab kiiremini arvutil trükkida vs kes suudab kiiremini sibula pannile hakkida. Millises maailmas me elame!

Meie raftidest telkla

Kuigi veetemperatuur ei olnud kõige külmem, oli vahel pilvise taeva all raftis aerutades ikka täitsa külm. Kärestike tõttu olime enamik ajast konstantselt märjad. Adrenaliin aga möllas :)

Meie lahe meeskond. Esindatud olid Tšehhi, Ameerika, Uus-Meremaa, Holland, Eesti ja Inglismaa. Super!

Sellises maalilises kohas lõppeski meie rafting. Nii ilus. Iga hetk läheks jälle!

So...lets go paragliding!

Nepaalis on selline tore linn nagu Pokhara, mis on küll turistimeka aga kuidagi mõnusa rahuliku auraga. Poole rahulikum kui Kathmandu. Pokhara on enamike Nepaali atraktsioonide keskpaik ning oli ka meie nn baasiks. Minu viimasel Pokhara päeval läksime paraglaidima. See on seal maalilises orus mägede vahel üks populaarsemaid tegevusi.

Kahjuks sattusime nati pilvisele päevale ja maalilised mägede vaated jäid nägemata. See-eest aga ilusaid riisiterrasse küll ja küll. Tihe liiklus eks. Pean aga tunnistama, et olin väga väga ärevil paraglidimise eel ja olen tahtnud seda juba ammu teha. Kahjuks Queenstownis Uus-Meremaal jäi see mul tegemata. Uskuge või mitte, aga mul läks süda pahaks õhus olles. Seal õhus selle varjuga me lihtsalt nagu hõljusime 45 minutit edasi tagasi, ringiratast, paremale, vasakule, ülespoole, allapoole, ei mingit konstantset horisondivaadet ega midagi ja mul hakkas kõhus keerama. Tandemigiid tahtis veel lõpu poole trikke teha ja ma ütlesin, et täna vast mitte. Ha-ha. Väidetavalt pidi 50%-l inimestel paha hakkama. Minu rõõm oli suur kui sain taas maad katsuda. Küll aga võttis mul 15 minutit aega enne kui sain nn pildi värviliseks ja maandumisväljalt lahkuda. Ben aga muidugi jälle kala vees oma adrenaliinijanuga ja tahaks kohe paraglide instruktori paberid teha. Kreisi vend. 

Tagasi Pokharas, tavalised tugevad bambus-tellingud.

Metro crepe kohvik. Pisike metallist putka aga maailma parimad õhukesed pannkoogid. Peale Metro kohviku oli meie (loe: Beni) lemmik Pokharas muidugi Everest Steakhouse ja Davids momo restoran. 

Pokhara järv

Värvide mäng

Tänavaturg Kathmandus

Nii palju mitmekülgset kultuuri ja religiooni.

Prouad müüvad iga templi sissepääsu juures palvelilli

Haruldane nähe.

Vikerkaarevärvides onu, kes istus iga päev ühe saksa kohviku ees ja jälgis tänaval-liiklejaid. 

OR2K. Kathmandus on väga popp turiste täis Iisraeli taimetoidu kohvik-restoran, kuhu sattusime mitmel korral. Seal oli alati mõnus aura ja toit oli ka väga väga maitsev ja värskest toorainest. Lisaks sellele sõime Kathmandu ühes India restoranis seni parimat Tandoori kana. yum yum. Peale pikka matka peab end ikka ju hea ja paremaga premeerima. Nepaali jutud saavad siinkohal kahjuks läbi. Mälestuseks on mul (ja mu perel) Tiibeti palvelipud, Buddha teepott, 2015 kalender maailma 14 kõrgeima tipuga, Masala tee, kolm väga head mägede vallutamise teemalist raamatut - J. Krakauer "Into thin air" ja E.Viesturs "No shortcut to top" ja G.Bowley "No way down". Usun, et Nepaaliga kohtume kindlasti taas. Mingi salapärane imeline segane maagia on sellel riigil.