Flores I

Flores on uskumatult imelise loodusega. Suured lõputud rohelised mäed, kosed, riisiterassid, helesinine ookean ümberringi. Labuan Bajo-l rentisime koos ühe Rootsi paariga motikad ja läksime 30km kaugusel asuvaid koski otsima. Millised teed! Ühel teel hoidsime terve tee pöialt, et motika kumm ei puruneks, kuna tee oli lihtsalt teravaid kive täis ja lähim paranduspunkt ei tea kus. Teekond oli suht põnev, korduvalt pidime motikaga madalat jõge ületama, külade vahel hüüdsid kõik elanikud, kas "bule" või „hello mister“. Ühes külas tuli vanem proua mind katsuma ja karjus indoneesia keeles, kui ilusad valged me oleme. Ise näris samal ajal beetlipähklit või mingit kummalist tubakat, mis kogu suu nii seest kui väljast punakaspruuniks tegi. Kui ühelt ekstreemselt teelt paremale teele saime ja ühes peatuspunktis kaarti uurisime siis selgus, et tegemist oli hoopis matkarajaga, mille me motikatega läbisime. Kreisi! Tee peal kohtasime ka bussitäit koolilapsi vanuses 7-11. Väiksed tüdrukud lihtsalt vaatasid meid suud lahti, et mis valged imed need veel on. Ühed kükitasid mu kõrvale maha ja katsusid mu säärelihased ja itsitasid mu imeliku valge naha üle.

Otsustasin nendega jagada oma vahvlipakki ja oh üllatust, mis ahned lapsed! Kõigil oli vähemalt üks vahvel peopesas, üks suus ja siis nad karjusid ja võitlesid uute vahvlite pärast.

Poisid on valmistanud sellised leidlikud mänguasjad naturaalsete vahenditega.

Aga kosed olid fantastilised.

Cunca Rami Air Terjun. 

Sealsamas veeaugus suplesime. Mõnus-mõnus-mõnus. Päris kummaline oli üle pika aja värskes vees supelda, soolases vees oled harjunud, et vesi kannab, värkses aga kahjuks mitte, tuleb ujumislihaseid hakata pingutama.

Cunca Wulang oli nagu poolkoobas. Kosk taamal kahe suure kivikamaka vahel. Lisaks oli seal võimalik 7m kõrguselt võimalik vettehüppeid sooritada.

Pühapäev oli pesupäev

Külarahvas

Labuan Bajolt võtsime bussi Bajawale (11h). Edaspidi võtsime veel mitu mitu bussi kogu Florese läbimiseks,iga bussisõit kestis alates 4st kuni 10 tunnini. Kuna teed on mägedes siis iga 100km läbimine võtab oma 5-6h aega. Põhitee läbi Florese on suht hea ainult, et eriti kurviline. Bemosõit (minibuss umbes 12 kohaga) on tihti väga seiklusrikas. Meie kaaslasteks olid suured riisikotid, sibulakastid, elavad kanad või kukk pluss palju tavareisijaid.

Tegemist on elava kukega, vaena vend pidi 5h pea alaspidi vastu pidama.

Enamik ajast kõlguvad bemopoisid (ehk paar noort meest, kes bemoga kaasa sõidavad ja aitavad kaste/kotte peale ja maha laadida) ukse vahel või veedavad aega bemo katusel. Ühel sõidul pidime Beniga ukseaugus istuma, kuna istekohad olid juba täis. Kui tee ääres on politsei siis bemopoisid tulevad katuselt alla ukse vahele kõlkuma, üks hetk oli meid seal lausa 6. Mitte just kõige mugavam olukord aga siiski koomiline.

Pesupäev sõidutee ääres joas.

Bussid on sellised värvilised. Mida rohkem detaile - kleepse, seda ägedam.

Kuna Bajawa linn asub mägedes siis temperatuurid on ka jahedamad. Väga mõnus oli üle pika aja tunda Euroopale sarnase õhu kargust. Bajawal ei kohta väga palju turiste. Florese elanikud on uskumatult rahulikud ja ei tüüta turiste. Meie hotelli perenaine oli aga liiga rahulik/laisk. Tegemist oli hotelli ja restoraniga. Õhtul küsime, kas viiele oleks võimalik õhtusööki saada. Tädike pikutas samal ajal teleka ees ja vaatas seepi, potsatas püsti ja vastas meile, et kahjuks mitte, tal on hetkel väga kiire (ju siis pidi ikka hea seep olema). Arvas, et võime mõnda naaberrestorani minna. He-he, esimene mitte raha-ahne indoneeslanna. Üldiselt iga turistile osutava teenuse pärast kohalikud ikka võitlevad omavahel. 

Bajawal oli väga huvitav turg, peale päevavalgust toodi küünlad välja ja niimoodi küünlavalgel nad seal istusid ja müüsidki oma banaane, chillikaunu ja riisi. Ainult valged hambad ja silmamunad paistsid kui hinda küsisid.

Bajawal rentisime järgmine päev taaskord Nina&Gustaviga motikad ja läksime traditsioonilisi külasid avastama.

Üks neist oli Bena. Sellised elektrivabad bambusest ja kõrtest hütid. Tegemist on traditsioonilise Florese vana-aegse külaga. Tundus, et see on säilitatud ainult turistidele näitamiseks. Elanikud ootavad terve päeva turistide saabumist ja siis alustavad oma ikat-i (käsitsi valmistatud traditsiooniline kangas) tegemist.

Ikat

Enamik ajast närivad vanemad elanikud lihtsalt beetlipähklit, sülitavad punast sülge ja molutavad nagu see kõrges eas vahva daam.

Kuna külas elatakse animistlike traditsioonide järgi, siis maju dekoreerivad vesipühvli pealuu või sarved või muud luud. Maas kuivab maisitõlvikud, kakao, vaniljekaunad, nelk ja pähklid.

Küla vahel oli mõned kõhnemad ja paksemad notsud.

Natuke udupilt aga Ben, mina ning Gustav ja Nina Pipimaalt.

Ilusad vaated ümberringi. 

Taamal paistab ookean. Näpud püsti ikka (tervitused ja Egiptuse meenutused Signele, Andole ja Anderole)!

Bena külast lõunas asub kuumaveejõgi (kuumaveeallikatest toituv), mis kohtub mägedest algava jääkülma jõega - liitumisel moodustavad eriti laheda külma-kuumavee suplemisaugu. Üks jõgi aga ühe jalaga oled kuumas vees ja teise jalaga külmas vees.

Parempoolne rohekate kividega on peaaegu keeva veega jõgi ja tagumine on värske veega jääkülm jõgi. Laskumisel kohtuvad.

Lähedal ei ole ühtegi kauplust. Lähimas majas ei müüda ühtegi jooki seega peremees ronis palmipuu otsa ja tõi meile neljale kookospähklid kookosmahla nautlemiseks. Jam!

Flores on mägine. Kõrgeim tipp on 2400m. Pildil olev mägi on kõrguselt teisel kohal – Gunung Inerie 2245m.

Florese teine suurim turismiobjekt peale sukeldumise Komodo Rahvuspargi vetes ja varaanide külastamise on Kelimutu kraaterjärved Moni küla lähedal. Kolm järve erinevat värvi.

Tegelikult kaks neist on suht sarnase piimjas-helesinise veega, kolmas on tumerohelist-musta värvi. Kelimutu järvi läksime vaatama 4.30 varahommikul, et päikesetõusu näha.

Mustjas-rohekat järve kattis pilvemass kuni kella 8ni, siis pilt selgines.

Ümberringi oli väga mägine

Hüppepildid on kõige paremad. Parempoolne hüppav tšikk lendab eriti kõrgele.