Segapudrujutud

Oma cateringi töö kaudu võtan osa igasugustest huvitavatest üritustest. Eelmisel laupäeval oli näiteks pulm põhumajas keset tühermaad küngaste vahel. Abiellusid Prantsuse sugemetega Amelie ja Uus-Meremaalane Carl. 

Põhimõtteliselt Vaikse ookeani saarte pärane kalasalat melonis.

Blue Carrot Catering-i peakokk tegi selleks puhuks fantastilised profiterollidest pulmakoogi ehk Piece Montee.

Võrratu lihtsalt. Mulle nii meeldib see viimane pilt. 

Kahjuks ma jõudsin sinna vahetult peale pulma algust ja ei saanud õues pilti teha. See oli imeline paik. Ma viin ükskord Beni ka sinna, tee nime jätsin meelde - Mikimiki road. See oli päris kaugel Wellingtonist, ühe teise ettekandjaga sõitsime sinna 1h45min. Aga teekord on ilus ja ilmad on siin väga väga ilusad olnud. Homme olen järgmises pulmas tööl ja siis ülehomme on ka üks pulm Martinborough-s ehk see peaks olema siis täpselt veiniistanduse kõrval. Laen fotoka aku täis ja ehk joppab ja saan mõned pildid teha :)

Lisaks sellele toimus ju pühapäeval Eesti kõige tähtsam päev. Mina, Ben ja Krisli läksime selleks puhuks Eesti aukonsulile külla. Ta korraldas oma kodus sõpradele ja eestlastele kerge vastuvõtu. Krisliga muidu kohtusin Facebooki kommuni "Eestlased Uus-Meremaal" kaudu, ta on väga lahe reisihimuline Tallinna tütarlaps. Niisiis meie aukonsuli residents asub Waikanaes mere ääres, see on väga ilus nn kuurortpiirkond. Tõnul on Malaislannast abikaasa ja kaks poega, kes on väga tumedad ja omavad muideks Eesti passi, kui ma peaks neid Eesti tollis kohtama siis kohe küsiks, kust te need passid ostsite :) Mehed jumala Aasiapärased. Tõnu on tegelikult Eestist sõja ajal pagenud, selgus, et siin on temasuguseid päris palju. Enamik on siin lapsed saanud ja tagasi Eestisse pole pöördnud, see aga tähendab et Eesti keel on osadel peaaegu ununenud. Täitsa kummaline on rääkida kellegagi, kelle nimi on Toivo või Heino ja kes ei oska muud kui "tere, kuidas läheb" . Väga tore vestluskaaslane oli meil proua Liivi, kes elab Nelsonis lõuna saarel. Tal on kolm poega - Andres, Toivo ja Heino. Kusjuures tema õpetas meile Krisliga, et kui meie laste isad peaksid olema välismaalased siis meie peaksime ikkagi oma lastega ainult eesti keeles rääkima, mis sest et kogu keskkond võib olla näiteks inglisekeelne - selle tulemusel pidid lapsed ikkagi selle eesti keele kõrva taha panema ja nüüd suurest peast pidid emale väga tänulikud olema. Poisid olid käinud reisimas ja ka Eestis peatunud ja nad olid väga meelitatud kui Uus-Meremaalastena oskasid öelda tüdrukutele: "Sul on ilusad silmad" ja aru saada, mis tütarlapsed räägivad :) Vabariigi aastapäeva puhul kuulasime-vaatasime presidendi kõnet, mis oli just väliskonsulitele tehtud ja laulsime Eesti hümni ja sõime rosoljet ja kringlit. 

Mina mökerdasin kaasa täidetud munad ja suitsukana tikuvõileivad :)

Paar päeva tagasi käisime Krisli ja Timiga ühes kohalikus kohvivabrikus tasuta tuuril ja kohvit degusteerimas. Järgmine nädal lähen teen seal ka barista kursuse. Peale seda sõitsime mööda Wellingtoni äärelinnu mere ääres ja nautisime imeilusat päikeselist päeva.

Lyall bay

Nende konteineritega ja ühe turvamehega on ümbritsetud üks Hobbiti filmi võttepaik siinsamas Wellingtoni külje all.  

Imeilusad vaated igas suunas. Vaade Wellingtoni kesklinnale. Siin elab väga vähe inimesi pealinna kohta - kõik eeslinnad kokku 395 600 inimest (urban area).

Eile õhtul käisime Beniga kesklinnas hilja jalutamas ja kohvi joomas. 

Kohvitass oli "väga väike", võrdlus minu käega.

Öös on asju ja mõni pilt õnnestub paremini kui teine :)