England 29.07-31.07

Vabandan, et ei ole siia blogisse juba poolteistkuud midagi postitanud. Uus töö on mind täiesti hõivanud :) postitan siia täna hommikul värskelt lennukis kribatud muljed. Luban, et kirjutan õige pea rohkem ja panen pilte ka :)


Ma ei tea, kuidas see kõik juhtus aga minu kapten andis mulle ühe vaba päeva, et lennata Inglismaale Benile külla üheks päevaks. Super super super. Ma ei oska seda joovastust kirjeldadagi! Mul oli lihtsalt pool päeva suu kõrvuni. Broneerisin lennu õhtul kella 9-ks ja peale sisutihedat päeva jahil, ülisuurt shoppamist jahi jaoks ja Lõuna Prantsusmaa ummikus istumist lendasin ülikiirelt duši alla, printisin pardakaardi ja istusin taksosse, et sõita lennuka poole. Lennukas helistasin veel Benile ja kumbki meist ei suutnud uskuda, et olen tema poole teel. Umbes tund enne väljalendu läksin siis turvakontrolli ja minu pardkaart lükati tagasi, mul olid juba kingad jalast võetud ja üliõnnelik nägu peas, et loetud tunnid Benini :) aga oh õnnetust raamatupidajalikult täpne Helen oli broneerinud lennu valeks kuupäevaks. Oh kurja oh kurja, mis mõttes? No lase veel blond üheks päevaks oma noormeest külastama üle kahe kuu ja teine ei suuda lendugi õigeks ajaks bronnida. Täitsa meeltesegaduses. Libistasin siis turvakontrollis platvormid jalga tagasi ja tormasin lennufirma infoletti, kus sain kopsaka summa eest lennu samaks pâevaks muudetud, Londoni lennujaam, kuhu maanduma pidasin küll muutus gatwick-st stansted-ks aga vähemalt olin taas "teel". Uue lennu pardaleminek oli kohe kohe algamas ja infotöötaja kiirustas mind takka, et jookse nüüd. Lõpp hea,kõik hea. Maandusin turvaliselt Londonis ja kohtasin oma armsamat. Kahjuks pidi ta järgmisel päeval tööl olema ja nautisin Londonit päeval üksi aga vähemalt saime üksteisega silmast silma kokku ja päris kallistada ja suudelda mitte läbi telefonitraadi vòi arvutiekraani ( muidugi olen ülitänulik ka nende tehnikaimede üle,mis aitavad meil üksteisele lähemal olla). Londonis külastasin taaskord Tate Modern-i muuseumi ja jalutasin mööda Thamesi lõunapanka/rannikut, mis oli väga värvikirev täis funkisd kohvikuid, näitusi, tânavakunsti. Kõige rohkem aega veetsin muidugi raamatu - ja ajakirja poodides :) Benile soetasin kaks raamatut "no way down", mis räägib K2 vallutamisest ja Nepaali lonely planeti, kuna meie järgmine seiklus on tõenäoliselt Himaalaja mäestikku. Londonis olles kohtasin osa oma Inglismaa perest, Beni tâdi, täditütreid, nende lapsi ja Beni venda Nicki, keda oli ka väga tore nâha. Minu väljalend oli neljapäeva varahommikul ja otsustasin meid premeerida Hilton Gatwick-i ööbimisega. Nii mõnna oli. Elu on lill. Beni nägin viimati kaks ja enam kuud tagasi oma sünnipäeva paiku ja meil mõlemal oli nii hea meel üksteist näha. Armastus on imeline eriti kui leiad kellegi, kellega koos on lihtsalt nii hea ja turvaline olla. Eemalolek kasvatab meid ikka natuke lahku aga taaskohtumised on alati nii südantsoojendavad. mitte ükski ajaline ega rahaline olukord ei ole armastuse takistuseks. Alati leiab võimaluse kalleid inimesi meeles pidada ja nende olulisusest teada anda olgu see siis füüsiliselt või nn verbaalselt kirja, telefonikõne vms teel. Tegelikult on päris uskumatu, et oktoobris saab meil kolm aastat koos ja me oleme mõlemad kasvanud ja arenenud ja maailma ilusamaid paiku koos külastanud. Super trooper. Ma olen nii õnnelik. Oluline on siinkohal mainida, et küsi ja sulle antakse. Kui ei küsi siis ükski kõrgem jõud ei tea/oska ka vastata. Viimase paari nädala jooksul olen korduvalt kella vaadanud 22.22 ja alati midagi siis soovinud. üldiselt on see olnud üks ja sama soov Beni näha ja näe, teisip hommikul avanes võimalus ja õhtupoolikul olingi juba lennukis teel Inglismaa poole. Super. Elu on seiklus ja igaüks on oma õnne sepp :) soovin kõigile palju armastust!