20-22.09.2011 Tallinn-London-Kuala Lumpur-Jakarta

Indoneesia here I come!

Ja see aeg jõudiski kätte. Kõik ärasaatmispeod said peetud ja tuli ette võtta väike teekond Indoneesiasse.

Kuna kurss on mõnus 1EUR = 11 000-14 000 Indoneesia ruupiat, siis esimest korda elus sain ka miljonäriks. On küll mõnus tunne patakat raha käes hoida ja lasta valuutavahetajal masinaga raha üle lugeda mitte käsitsi J

Niisis 20-22.09.2011 Tallinn-London-Kuala Lumpur-Jakarta

Lahkumine Eesti aja järgi kell 12.40 Tallinna lennujaamast (suurimad tänud saatjale), päev Stanstedi lennujaamas. Sekka mõnus kohvitamine kalli Kristiiinaga ja edaspidised lennuootamised Katrinaga, kellega koos jätkame teekonda kuni Jakartas ülikoolidesse jagunemiseni.

London-Kuala Lumpur lend oli 13h AirAsiaga. Mm … jumal tänatud, et mul magamiskott oli lennukisse kaasa võetud. Lendamise ajal keeratakse ikka korralikult salongis temperatuuri maha. Kusjuures magamiskott tuli ka kasuks Kuala Lumpur-Jakarta lennul. 13h lennu ajal istusin kõrvuti ühe Uus Meremaa jõuluvanaga – no selline pikemat kasvu pika valge habemega ja hallide juustega vanem meesterahvas. Mees oli pärit Christchurchi lähedalt ja rääkis, et 2011 juuni maavärina ajal “pühkis” loodus üle tee setise kvartalit kodusid minema. Nemad pääsesid napilt :)

Nüüd olen küll riisile käe andnud – lennukis sõin esimese chicken biryani. Magu hoia alt – aina vürtsikamaks läheb J

Viimane lend hilines meil 1h ja  lennukis istus mu kõrval üks indoneeslane (vist). Kuna külmavärinaid enam välja ei kannatanud avasin taas oma magamiskoti (suurimad tänatud Ferrino lightteck magamiskotile, you saved my life!). Kuna istusime kahekesi kolmeses reas selle indoneeslasega siis peale seda kui olin magamiskoti seljakotist välja võtnud kohtasin esimest Indoneesia stiilis lahkueavaldust – tüüp läks kohe rida tahapoole istuma ja jättis mulle vabalt kolm istet pikutamiseks. Nii ma siis seal magasin sügavalt kuni maandumiseni. Kuna ma mingeid neelamisharjutusi ja haigutamisi loomulikult vahepeal ei teinud, siis oli mu üks kõrv täiesti kurt.. suure “kõrvadest õhu välja” puhumise peale sain õnneks kuulmise tagasi. Teinekord lutsutan kommi, ka magamise ajal J

Jakarta lennujaamas saime tuttavaks veel kahe tüdrukuga, kes olid sama programmiga (Darmasiswa) Indoneesiasse tulnud. Kiirelt sai tutvus sobitatud ja hakkasime otsima meile vastu tulnud inimesi. Ja mida ei ole seda ei ole. Tunni möödudes ja lennujaama läbi kammides leidis Poola tüdruk nad üles. Jee, olime päästetud! Peale taskuraha saamist ja passikoopiate tegemist sõidutati meid läbi linna esimesse ööbimispaika. Öösel kell 3.30 jõudsime kohaliku aja järgi 22.09.2011 sinna. Tuba oli ilus – 5 suurt voodit, kõrged laed ja palju ruumi. + Üks surnud prussakas vannitoas, wc-paberita ja töötava veesõsteemita tualett jms. Kraanist tuli vahepeal ainult pruuni vett. Igatahes mina sinna pesema ei julenud minna. Meie suurimaks “rõõmuks” pidime hommikul olema valmis 6.30, et programmi orientationile minna sinna hotelli, kus teised kõik olid. See tähendas 3 tundi und, loomulikult esimese tunni jooksul uni ei tulnud. Vaja ju mõelda igasuguseid mõtteid, et kus ma olen ja mis nüüd saama hakkab jms. Hommikul vara üles ja huvitav-huvitav, mida me tegema hakkasime (ja edaspidi hakkame) - loomulikult indoneeslaste järele ootama.Me oleks saanud vähemalt pool tundi rahulikult põõnata veel! Ja sellega peab ka ära harjuma, et iga asja kohta öeldakse 3-4 erinevat kellaaega ja “aega on selle kiire asjaga”.

Liiklus on neil siin kaootiline. Kes teab, see teab – nagu Egiptuse El dahar aga rohkem tsikleid, rollereid ja meeletult heitgaase õhus nii, et kohalikud kasutavad maske/respiraatoreid. Ahjaa – minu silmad pole midagi nii kohutavat näinud kui kolmapäeval: üks mees kerjas jalakäijate silla peal, tema kerjamise põhjus oli selgelt välja toodud – ta millegitõttu oli ütleme poole säärelihase juures jala kaotanud ja siis see oli talle tagasi õmmeldud. See jalg oli kenasti oma 10-15 cm väiksem kui teine jalg. Ja see jala nn “ühenduskoht” oli ikka rõdevalt mädane ja paistes ja luine ja lihtsalt kohutav vaatepilt. 
Eks pean ära harjuma “erinevate inimestega”.

                                                     uue kõrghoone ehitus Jakartas

kergemat sorti kaevatööd Jakartas

Neljapäevase “tööpäeva” lõpuks saime omale samas hotellis, kus orientation paar päeva veel on, lõpuks toa. Ja duši alla ja varsti teen ca 12 tunnise beauty sleep-i. Unevõlg on meeletu! Elu on jälle ilus ja mõnus! Üks värske dušš ja puhtad riided päästab ikka totaalselt päeva J

Neljapäeval olin erinevates programmi tutvustavates loengutes üks tarkusetera ka – iga uus reis/pikem ettevõtmine on nagu “ W curve” – ehk algul läheb hästi, siis mõtled, et mida ometi ma siin teen - läheks koju , siis kõik laabub ja saad toredate inimestega tuttavaks, ja siis tuleb äramineku aeg ja ei tahagi enam ära minna. Ups and downs!

Reedel on meil opening ceremony, kus esitatakse kohalikke tantse jms. Ahjaa, saime omale nimelised kaardid ka – uhke värk.

Hotellitoast on meil selline vaade.

                                                                 

                                                              Jakarta päevase suduga

Ja siin esitletakse kohalikku kunsti ka:

Hotelli lobbys tegutseb ka gamelani mängija.

Ja laupäeval lendan paradiisisaarele Bailile ja hakkan omale uut kodu otsima neljaks kuuks J

Kuna hotelli restoranis oli eile tulekahju, siis täna õhtuks pakuti buffee asemel karbike õhtusööki.

Jah, me joome siin jogurtitopsist vett J

Kohtumiseni!