Flores osa II (Indoneesia)

Järgmine peatuspunkt peale Kelimutu-t oli Riung-i kalaküla. Rahulik aga nii kuum!

Tee sadamasse kookospalmide vahel.

Sadamas elatakse sellistes puuvaiadel majades. Tõusu ajal tuleb lihtsalt kodus püsida.  

Riungis võtsime ühepäevareisi Seventeen Island Marine Park-i. Tegelikult koosneb see rahvuspark 21-st saarest, kuna aga Indoneesia iseseivuspäev on 17. augustil, siis otsustati pargi nimi ühendada selle tähtsa päevaga.

Külastasime kokku kolme saart.

Üks saar on kuulus puu otsas tagurpidi  kükitavate lendrebaste (flying foxes) poolest.

Imeilusad rannad, mäed, vesi, suured meritähed. Ookeani prügi – mänguauto. Nii väiksemad kui ka suuremad merekarbid. Ümberringi oli fantast snorgeldamine, fantastilusad korallid, nägime stingray-d, kahte banded seasnake-i, moray eel-e jms tavalisemaid kalu. Ühe saare veealusel riffil oli selgelt dünamiit-kalastamise jäljed. Kõik korallid olid surnud.

Meie kapten ja kokk, kogu lõuna taaskord käepäraste vahenditega. Prügi ei tekitanud ja grill valmis bambusest.

Queen of the world. Suhteliselt õnnelik.

Meritäht

Riungis ööbisime tolle küla parimas majutuskohas – Nirvana Bungalow. Meie eelarve majutuskoha jaoks on 100 000rp ehk nats alla 10 euro. Too koht oli küll 150 000rp aga seda väärt! Hiigelsuur baldahhiin-voodi ja vannituba vabas õhus. Riungis saabub elekter kell 6 õhtul (peale päikeseloojangut) ja läheb jälle ära kell 6 hommikul (peale päikesetõusu). Viimasel hommikul tabas mind väike šokk – üks uss oli pugenud ukse alt sisse ja magas kägaras mu seljakoti taga.

Kaunist pilti temast ei saanud, ainult üks põgenemisest. Hiljem selgus, et tegemist ei olnud mürgise ussiga. Hirmuäratav siiski.

Riungi lähedal asub Watulajar-i küla, kust on üks Sape-s kohatud kohalik tüüp (Agus) pärit. Temaga veetsime ühe kõige lahedama Florese päeva. Muidugi kutsus ta meid oma kodukülla ja näitas oma töökohta.

Tema nn maakodus elavad lambad, sead ja kuked-kanad. Enamik neist jalutavad vabalt õue peal ringi. Teekond Riungist Watulajarisse oli motikal, Aguse naaberkülast võtsime ühe elava pardi peale, millest valmis hiljem isuäratav lõuna elaval grillil.

Uued kookospalmid külvatakse esialgu vana kookospähkli sisse idanema.

Väiksemad ja suuremad notsud.

Meie jaoks oli väga külalislahke perekond laua katnud ning aeg-ajalt tulid kohalikud naabrimehed meid uudistama.

Aguse ema joodab noori lambaid. Lammaste ema suri ootamatult.

Aguse isa teritab machete-t.

Aguse 85-ne vanaema. Tundus täitsa käre ja kõbus mutt.

Riisipuhastus.

Pardi marinaadi pintseldamikses läks Agus kuke juurde ja tõmbas tal sabast paar ilusamat sulge.

Grill koosnes kolmest suuremast kivist maas ja tuli valmis väiksematest pilbastest ja kuivanud kookospähkli koortest. Kuna elekter saabub ainult teatud tundidel ja peale päikese loojumist, siis kogu kokkamine baseerub elaval tulel. Neil on sisse kodeeritud eriti hea tulekahju ennetussüsteem või lihtsalt kogukonnad hoiavad üksteise varal silma peal. Enamik hütid on valmistatud ainult bambusest ning kõrtest, „toas“ kasutatakse elavat tuld söögi ja teevee valmistamiseks, kogu ümbrus on kergesti süttiv aga näe ühtegi tuleõnnetust või tulest kahjustatud hütti meie silmad ei näinud. Aguse maakodu aias kasvavad igasugused kummalised puuviljad ja kakao. Enamik toiduaineid tuleb lauale oma aiast (või naabritelt). Pardi kõrvale pakuti muidugi riisi ja ka aedvilju.

Lisaks tõi Agus kookospalmi otsast kõigile ühe kookospähkli joogiks ja valmistas selle kaanest lusika, millega siis peale kookosmahla joomist vilja süüa. Puu otsast ootamatult allakukkuv pähkel võib olla surmav, mistõttu Agus ronib alati puu otsa kiiver peas. Kookosmahla joomiseks murdis Agus põõsast papaia kõre. Too päev ei tekitanud me üldse prügi, välja arvatud bioloogiliselt lagunevat prügi. Tehke järgi seal Euroopas!

Meie piknik rannas. Piknikulinaks on kookospalmi lehed. Parempoolne on naaberkülast pärit Tommi, kes purssis päris head inglise keelt. Teistega lävisime kehakeeles või pool indoneesia pool inglise keeles.

Watulajari küla rand on halli liivaga. Kitsede karjatamine rannas on tavaline.

Peale lammaste karjatamist kogub ja kuivatab Aguse isa kooskospähkleid postide ümber. Mida kauem kookospähklid kuivavad seda paksemaks kasvab kookosliha. Kookost müüakse Sulawesi saarele, kus seda kasutatakse kookose seebi jm kosmeetika valmistamiseks. 1kg kookosliha eest teenivad kohalikud 2000-3000 ruupiat.

Aguse töökoda asub Mbay linnas, seal on tal vabaõhu autopesula. Kuna tema lemmik jalgpalli tiim on Saksamaa, siis on töökoha reklaampost ka Saksamaa lipuvärvides. Pesula on väga maitsekalt dekoreeritud, erinevad taimed ja hiigelsuured merekabid kaunistavad puuposte ja bambusseina. Kõik on tehtud käepäraste vahenditega.

Pesulas - rahu on ilus.
Kuna elekter oli ära (mida juhtub väga väga tihti, kui mitte iga päev siis iga teine päev), siis istusime küünlavalgel ja Agus tõi naaberkioskist ülimagusat maasikasiirupikokteile meile joogiks. Peale Aguse toimekat päeva kohtusime Mbay linnas oma teise Florese kohalikuga – Abduliga. Moslem, kes töötab oma riisipõllul. Tal on kolm last, kes kõik eeldatavalt Euroopasse tulevikus õppima saadetakse. Alg-, põhi- ja keskhariduse eest tuleb Indoneesias maksta 2 miljonit ruupiat lapse kohta aastas. Kaks suuremat last käivad juba koolis. Abdul tundub üks rikkamaid Indoneeslasi keda siiani kohanud oleme. Esimese asjana pakuti külakostiks külma Coca-Colat. 

See on Abduli naine ja nende noorim tütar, kes sündis 24. märtsil 2012. Tema nimeks pandi minu järgi Helen J Oh milline au! Kecil Helen ehk väike Helen. 

Abdul viis meid hiljem oma autoga väikesele ringkäigule. Pimeduse tõttu kahjuks palju ei näinud aga esimest korda elus nägin looduses öökulli too öö.

 Pika päeva lõpupilt. Paremalt Abdul, Ben, mina, Agus telefoniga, Tommi suitsuga, tema ees naaberpoiss, kelle nime kahjuks ei mäleta ja minu ees Abduli vanem tütar Devi. Abduli poeg Fousand jäi too õhtu millegipärast koju.