Solor ja Alor archipelago – Lembata

Peale Florest sõitsime praamiga Lembata saarele.

Peale meie ja kohalike oli praamil üks kits ja mõned motikad.

Ümberringi olid väga ilusad vaated, ookean, saared, vulkaanid, mereloomad ja -linnud. Pildil on üks mitte aktiivne vulkaan pilvemassi sees.  Praamilt nägin ka kahte suplevat delfiini aga võin ette ära öelda, et too nädal nägin veel mitmeid mitmeid delfiine. 

Kalamehed. Ei tea miks kiiver merel kasulik on?!

Takso (pick-up taxi), millega sadamast Lewoleba linna saime. Mida rohkem kulinaid seda uhkem! Ja väljavaade esiklaasist on väga piiratud.

Taaskord tahtis taksojuht korraliku tünga teha – enne sõitu fikseerisime hinna 5000 ruupiat, kohale jõudes aga hakkas keerutama, et 50 000 ruupiat. Pika vaidluse peale tuli ka hotelliomanik välja ja pani tüübi paika, ojek-iga (motika takso) pidavat olema sõit 5000 ruupiat per face seega lõpuks maksime pick-up’i vennale kokku 10 000 ruupiat.

Lewoleba rannajoon on täis vaiadel maju ja paate. Mõõna ajal on paatide ja majade vahel võimalik jalutada. Mehed töötlevad vana paadi värvi kallal. Lapsed mängivad ja püüavad krabisid ja karpe.

Vana ja väsinud paat.

Lembata saar on kuulus Lamalera vaalapüüdjate poolest. Tolles külas püütakse vaalu käsiharpuunidega, ainsatena maailmas! Kohalikud teadsid rääkida, et vaalu saadakse kätte 15-25 tk aastas. Peale vaalade (sperm whales) püüavad nad veel delfiine ja manta raisid, mis meile väga ei meeldinud. Välismaalastelt küsivad nad 100 000 ruupiat paadisõidul osalemise eest, juhul kui vaala too päev ei saada siis püütakse vähemalt delfiin või manta, mistõttu loobusime sõidust. Alates maist kuni oktoobrini käivad kohalikud iga päev merel vaala otsimas, muul ajal käiakse harvemini aga kohalikud ütlesid, et iga Lamalera elanik jalutades vaatab merd ja kui keegi näeb vaala siis hüütakse „Baleo, baleo“ ja mehed tormavad paatidesse ja asuvad vaalajahti pidama. Vaala liha jagatakse kogu küla vahel. Paari viimase kuu jooksul olevat üks kohalik mees vaalapüügil surma saanud, vaal surus ta oma keha ja paadi vahel surnuks.

Lamalera küla asub väga looduskaunis kohas. Ees ookean, taga mäed. Elektrit antakse ainult öösiti.

Kuuvalgus Lamalera orus

Esimese öö ööbisime „Guru Ben’s“ homestays. Nimi oli grandioosne aga sisu peale imeilusa vaate külale, ei midagi. Ja perenaine tahtis meilt kasseerida 160 000rp toa eest, mis oli äraütlemata palju nende tingimuste eest. Valisime järgmisel päeval teise homestay „Abel’s beding“ ja maksime 130 000rp kahe inimese eest sh hommiku-, lõuna- ja õhusöök. Lõuna- ja õhtusöök oli küll sama aga no mis sa teed kui külas pole ühtegi söögikohta (warungi).

Delfiini luud rivis ja liha kuivamas :(

Teistmoodi palmid.

Kõige lahedam seik Lamalera külas oli väikeste poiste surfilauatamine. Suvaliste puidu ja penoplasti tükkidega nad seal niimoodi surfavad ja lõbutsevad. Nii poiste video kui ka video komododest ja delfiinidest panen siis üles, kui leian piisavalt hea ühendusega neti :)