Munadepühad Tongariro Rahvuspargis

Tongariro Rahvusparki Uus-Meremaa kõige kuulsamat matka Tongariro Crossing-ut läksime tegema 10kesi. Rahvuspargi kõrgeim tipp on Mt Ngauruhoe kõrgusega 2287 m, meie käisime Mt Tongariro tipus kõrgusega 1967m. Alustasime Mangatepopo parklast. Ülalpool olevast punasest rajast on osa suletud ja me pidime Emerald lake-ide juures tagasi pöörama. Selle asemel, et aga tuldud teed tagasi minna otsustasid pooled meist „rajalt kõrvale kalduda“, Mt Tongariro tipp vallutada ja sealt iseseisvalt tee parklasse tagasi leida. Mõeldud-tehtud J

Sellel perekonnal, kus me elame, on sealkandis omamoodi suvila mida perekondade vahel välja renditakse. Seal on oma 12 kahe- või ühekohalist magamiskohta. Wellingtonist lahkusime pool 7 ja suvilasse jõudsime kell 00.30, teekond oli ikka pikk ka – 320 km + tore munadepühade liiklusummik. 

Peale pikka arutelu otsustasime kella 5.30 äratuse kasuks, et 6.30 rajal olla ja parklas parkimiskoht saada. Kummalisel kombel olime kõik kibekärmelt hommikul valmis kuigi kõik said aind 4,5 h magada. Hommik oli ikka väga külm, spordiliibukatega ja tuulekindla jopega oli täitsa krõbe. Oleks ikka pidanud mütsi ja kindad kaasa võtma.

Hakkasime siis aga astuma kottpimeduses kuni päike ilusti mägede ja vulkaanide vahelt tõusis.

Ngauruhoe vulkaan

Päike tõuseb ja vulkaanid ja mäed on endiselt pealpool pilvi.

Puhkepaus

Mina ja peretütar Pax, varsti olime sama tuhahunniku otsas nagu meie taga need väikesed kujud.

Kraaterjärved ja väävelaurud. Selle kõige suurema juures sõime lõunat, konkreetselt väävel auras meie kõrval. Vesi oli käega katsudes täitsa külm ja keegi ujuma ei julenud minna.

Teel Mt Tongariro tippu.

Tunni pärast aga hakkasid vulkaani jalamil pilved saabuma

Mt Tongariro tipus. 

Tongariro tipust võtsime ette mitte nii väga käidud ja pigem iserajatud raja mööda mäeseljakuid parkla poole. Ei viitsinud ringiga minna. Pool rajast oli kivide vahel ettevaatlikult alla ronimine ja ülejäänud madalas valusas kanarbiku põõsastikus sumpamine.  Kui tavarajal on munadepühade ja jõulude ajal 1000 inimest siis meie kõrvalteel tagasi parklasse polnud ühtegi hingelist. Nautisime mägede vaikust, liblikaid, linde ja šokolaadi  ja Kasekese kommeJ

Punakad vulkaanilised kivid minu peos ja ümberringi

Taamal kergelt lumise tipuga on piirkonna kõige aktiivsem vulkaan Mt Ruapehu, mis suitses viimati möödunud talvel ja mille tõttu suleti mäe otsas asuv suusakeskus.

Madalam põõsastik oli selline aga mida lähemale parklale seda metsikumaks läks ja lõpuks sumpasime vööni põõsaste vahel. Kõik kukkusime paar korda pepuli, kuna jalge alune oli lihtsalt nii pehme ja põõsastest läbi sumpamine võttis ikka omajagu energiat ja tähelepanu. Aga jälle nalja kui palju. Vahetult enne parklat aga pidime kaks jõge ületama. Teise ületus oli nii metsa kasvanud, et jõe kalda kõrval oli konkreetne põõsas-sein ja sealt me lihtsalt ronisime mööda põõsaste oksi käpuli üles. Seiklus missugune, ma olin lõpuks nii janune, et tead oleks lõpusirgel pea minestanud. Kuidagigi suutsin pea selge hoida. Joogivesi siin Uus-Meremaal on ikka ellujäämise alus, päike on lihtsalt nii tugev ja ei saa arugi, kuidas sind konkreetselt kuivatab.

Kogu seltskonnaga läksime peale 6,5-7h väsitavat matka kohalikku pubisse end kosutama. Siin ollakse munadepühadel eriti karmid, liiklustrahvid on suuremad ja enamikes pubides ei saa õlut vm alkoholi osta ilma sööki tellimata. Sedasi siis hoolitsetakse kodanike tervise ja turvalisuse eest.

Järgmisel päeval tagasiteel Wellingtoni peatusime Taihapes.

Seal on selline hiigelsuur äge kummik. Sügis ju tulemas siinmaal, kummikuid vaja!

Garaažiuks Bulls’i linnas. Pullid on liikvel!