Port Barton, Palawan, Filipiinid

June 03, 2012

Port Barton, Palawan, Filipiinid

Corong Corong-st võtsime bussi tagasi lõuna poole. „Roro“ bussid on väga mugavad, samasugused nagu meil Eestis aga no need teed ja bussijuhid – tõelised Hamiltonid – rallivad nagu segased. Umbes tund aega El Nidost põhimaanteeni peab terve tee eesolevast istmest kinni hoidma, muidu lihtsalt kukud vahekäiku, kuna tee on nii auklik ja „Hamilton“ lihtsalt kihutab üle aukude. Otsustasime Port Bartonisse minna, kuna see pidavat El Nidost soodsam olema aga pea sama hea. Väiksemate saarte külastused kõik võimalikud. Üks kehva uudis ka, teel Puerto Princessast El Nidosse varastas tõenäoliselt meie taga istuv filipiinlane Beni ipod touch-i. Otsisime kõik kohad läbi aga kuni jõudsime järelduseni, et meie valduses seda enam pole, oli muidugi kogu bussirahvas maha läinud ja ipod teadmata suunas. Kõik, kes seda loevad ja kellel on Apple tooted siis kindlasti aktiveerige iCloud ja Find my iPhone vms ja saate lihtsalt teise Apple tootega oma vara üles leida/lokeerida. Kahjuks Benil oli see aktiveerimata. Õnneks on Apple tooted tehtud nii, et ilma õige paroolita on seda võimalik ainult kogu sisu kustutamisel edaspidi kasutada, seega isiklikud pildid/koodid/videod kellegi võõrani ehk ei jõudnud.

Port Bartonisse sõitsime enamik teed bussiga ja viimase otsa tricycle-ga. Xavier on imeline kaupleja ja sebis meile 600 peeso eest tricycle sõidud. Ja oh, mis teed need veel olid! Ma sama raha eest poleks küll nõus turistide elude eest vastutama ja üles-alla mööda mägesid sõitma mudastel ja auklikel teedel.

Ududne pilt hoo pealt aga selline on siis tricycle. Seljakott seotakse turvaliselt katusele ja sõit võib alata.

Port Bartoni peatänav. Küla on tunduvalt vähem turistide poolt hõivatud kui El Nido. Tõenäoliselt ka seepärast, et sinna on füüsiliselt raskem pääseda. Kui kohale jõudsime, tabas meid korralik negatiivne üllatus kohaliku omavalitsuse poolt – just meie saabumise päevast oli hakanud kehtima 200 peesone (ca 4 eurot) keskkonna maks (environmental fee) per nägu põhimõtteliselt ei millegi eest. Turistina külas viibimise eest. Mingit erilist põhjendust rahakogujad ei osanud tuua peale selle, et see kehtib nii kohalikele külastajatele kui ka turistidele (kohalikele muidugi pool turistide tariifist). Meie igatahes seda maksma ei olnud nõus ja raha kogujad meile politseid ega kõrgemaid ninasid kohale ei kutsunud ja nii see jäigi. Kuigi järgnevatel päevadel ükski rahakoguja tänaval kohates vastu ei naeratanud.

Kaunid lilled

Toaks võtsime ühe mereäärse bangalo – Ausan cottages. Rõdult avanes otse vaade merele ja toa eest maksime pool El Nidos makstust.

Meie bangalo omanik oli kuldsete kätega, küll maalis oma paate kui ka valmistas puidust unikaalset mööblit.

Vaade meie majutuskohale merelt ja vastassuunas vaade meie bangalost.

P.S parim söögikoht Port Bartonis on kohalik pisike Gacayan restoran, kus kõhtutäitvad maitsvad road algavad 50-st peesost (ca 1 euro).

Ja kohalikud koerad oskavad ilusti trepil istuda.

Port Bartonis külastasime kahel päeval lähedal asuvaid saari. Hind oli endiselt soodne – 400 peesot nägu ja koos fantastilise lõunaga. See kalamees ikka oskas süüa teha!

Lõuna oli meil siis sellisel saarekesel.

Esimest korda nägin päris ananassi kasvamas, küll aga toores veel.

Ja krabid jooksid igal pool ringi

Lebo

Teise päeva lõuna oli meil järgmisel paradiisisaarel.Teravam silm leiab ka „võrkkiige“.

Munad - saared reas

Veealune maailm sealkandis

Esimene hetk kui taas paadilt vette saime oli meid sealsamas ootamas bluespotted stringray. Olgu ette ära öeldud, et snorgeldamine Port Bartoni lahes oli tunduvalt ilusam kui El Nido juures, kuna enamik koralle olid veel elus ja värvilised ja erinevate kaunite kujudega.