Sabang, Palawan, Filipiinid

Port Bartonist võtsime kohaliku suure jeepney, mis viis meid Salvacion-i, kust võtsime teise jeepney Sabangi. Sabangist on võimalik minna siis seda suurejoonelist maa-alust jõge uudistama.

Sealsetel bussidel on kombeks pikematel vahemaadel (al. 5h) nn lõunapause teha tee ääres, kus siis kohalikud on väikesed kioskid kokku kopsinud ja müüvad puuvilju, maiustusi ja keedumune.

Osades kohtades kargavad bussi saabudes kohalikud naised oma korvidega tee äärest püsti ja jooksevad bussiakende juurde kogu oma kraami pakkuma, nii et reisijad ei pea bussistki väljuma.

"Džungli hütt"

Sabangis ööbisime väga lahedas kohas nimega Dab Dab Resort, öö maksis taas aind 400 peesot ehk ca 7 eurot, wc ja vannituba olid eraldi hoones.  

Ilus mutukas.

Majutuskoht oli ümbritsetud igasuguse floora ja faunaga, kõik see putukate jms häälitsemine öösel meenutas kui keset džunglit magamist.

Palawani saare kõige kuulsam  turismimagnet  on Subterranean jõe rahvuspark. Maa-alune jõgi on allpool merepiiri ja see lookleb läbi lubjakivi koobaste. Jõgi kuulub UNESCO maailmapärandite hulka. 2011. aasta sügisel valiti see ka 7 uue maailma loodusime hulka. Jõgi on 8,2 km pikkune, turistide tuurid aga päädivad aind 1,5km-ga. Jõe vesi on soolase ja värske vee segu ja seal elavad mõned ussid (püütonid ja mereussid), lionfish, krabid jms. Koobastes olevate käikude vahel võib leida ka erinevaid ämblikke ja skorpione.

Maa-alusele jõele viisid sellised paadid. Jah, neid oli palju - päevas külastab seda maailmaime ca 900-1000 inimest.

Ägedad kaljuseinad liivarandade kõrval. Pluss inimtühjad palmirannad. Muide 15-minutise paadisõidu ajal nägime korduvalt merekilkonni!

Meie neljakesi enne koopasse minekut. Kõik pidid kandma päästeveste ja kiivrit, kuna laest tilgub pidevalt kas külma värsket vett või sooja nahkhiirte sitta (giid ütles holy water or holy shit), seega suu avamine lage uudistades ei ole väga soovitav.

Sisenemisauk oli siis selline. Üle-eelmiselt pildilt on näha, et Xavier-le anti suur lamp käes hoidmiseks ja teekonna valgustamiseks, kuna koobastes on kottpime.

Koopad on seest kollakas-pruunikad. Koobastes on erinevad deformatsioonid, mis meenutavad juurvilju ja püha kujusid jms. Koobaste vahel on igasugused väiksemad jõed, mida kahjuks lähemalt vaatama ei lastud. Täispikkuses jõge uurima lubatakse ainult bioloogidel ja teadlastel.

Teadur Helen.

Rahvuspargi territooriumil on sellised toredad „väikesed“ sisalikud (monitor lizard). Välimuselt suht sarnased Komododega.

Sabangi linnas on aga imeilus rand, kus veetsime oma viimased päikeselised palmisaare tunnid. Sabangi linnast on väga ilusad vaated ümbritsevatele mägedele.

Nii kuum, et koer ka otsib varju.

Nii mõnus ju!

Sabangist võtsime taas kohaliku jeepney Puerto Princessasse, et sealt järgmisel päeval Clarki ja siis Kuala Lumpurisse lennata.

Viimane jeepney sõit oli suht kohutav, buss oli ülerahvastatud. Katusel oli vähemalt pool samapalju inimesi kui bussis sees.

Clarkis viibisime ainult öö, seal on endine Ameerika sõjalennuväli, mis töötas aktiivselt aastatel 1903-1991 ja on väga suur - 37km². Sõjalennuväljal oli suur roll II Maailmasõjas ja Vietnami sõjas. Tänasel hetkel on aga seal odavlennufirmade lennuväli. 

Too piirkond on tuntud nn seksipealinnana. Endiste ja praeguste lendurite rõõmuks on kõik lähimad majutusasutused pungil stripp-baaridest. Väikesed ja suured filipiini naised ja lady-boyd koos hiiglaslike lääne meestega. Jakk..

Kohumiseni Filipiinid!