Bluff ja Stewart island

Bluff on Uus-Meremaa lõuna saare kõige viimane asula, seal asub suur kala- ja paadisadam, samuti väljuvad sealt praamid Stewart-i saarele. See on Uus-Meremaa suuruselt kolmas saar. Seal elab väga vähe inimesi, saar on rohkem tuntud metsiku looduse ja valjude lindude poolest. Ühest vähestest kohtadest Uus-Meremaal on seal võimalik kiwi lindu (rahvuslind) kohata.

Bluffi linnale kohaselt ostsime fish&chips-i kaasa ja sõitsime kauni vaatega piknikupaika. 

Praamisõit Stewarti saarele kestis tund aega, praam oli moodne suurem katamaraan. Kogu Uus-Meremaa lõuna saare lõuna ja lääne kalda meri on üldiselt väga tormine ja rahutu. Iga päev pidavat väga paljud reisijad merehaigeks jääma, meil aga õnnestus eriti rahulik päev valida.

Stewarti saare kliima on väga vihmane. Saarele jõudes hakkas kohe vihma kallama. Meie aga pidime alustama vaatamata karmidele oludele oma nädalast metsamatka. DOC keskuses broneerisime öö veetmiseks paar telkimispaika ja hütti. Kokkuvõttes kõndisime läbi Rakiura Track-i ja sealt kõrvalmatka Mason Bay-ni.

Selline must näriline on possum. See on Uus-Meremaa kõige suurem nuhtlus (pest). Murrab väljasurevaid linnuliike. 

Esimesel päeval jalutasime Obanist North Arm hütti. Tegelikult olime broneerinud telgikoha, kuna aga hütis oli ainult paar inimest ja paarkümmend vaba kohta ja kõik meie pealisriided ja seljakott olid läbivettinud, otsustasime hütti jääda. Muidu maksab telgikoht 5 dollarit ja North Arm hüti koht 22 dollarit per nägu. 

Teine päev oli jumala raske olenemata minu "näpud püsti" pildist. Nii DOC töötajad kui ka teised reisisellid olid meid tegelikult hoiatanud. Matk siis North Arm hütist Freshwater hütini. Enamik läbivad selle maa veetaksoga, mis maksab 55 dollarit per nägu. Kuna eelmisel päeval oli korralikult sadanud, siis teekond oli väga libe, väga mudane pluss väga järsk. Kokku võttis see meil aega 7,5h. Korralikku higistamist nii ronimisest kui koti kandmisest. Me ei näinud sellel rajal muidu ühtegi inimest, välja arvatud üks kooligrupp. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui poole raja peal kõndis meile vastu 34 liikmeline kooligrupp. Lapsed kõik matkakeppidega ja jumala mudased, õpetajad sinna sekka. Kui teismelised suudavad selle osa läbi käia/ronida siis mina ju suudan ka :) 

See oranž nool minu selja taga tähistab Uus Meremaal metsarada ja aitab rajalt mitte kõrvale kalduda. 

Freshwater hütt. Milline rõõm oli sinna jõuda! Peale paaritunnist taastumist oli aga kogu päevane raskus nagu pühitud. 

Freshwater hütt asub mõnusa rahuliku jõe ääres. Veetakso saab sinna aga tulla ainult tõusu ajal. Ma ei tea kuidas see võimalik on aga siin on ka jõgedel tõusud ja mõõnad. Nagu pildilt näha siis jõgede ületamiseks on igale poole ehitatud rippsillad, mida võib turvalisuse huvides üldiselt üks inimene korraga ületada.

Järgmine päev kõndisime Freshwater hütist Mason Bay-ni. Kuna paar päeva tagasi oli väga palju vihma sadanud ja kogu see vihm koguneb saare kõrgematest kohtadest just meie rajale siis eelneva päeva matkasellid teadsid rääkida, et nad olid kuni puusani vees sumbanud. Meil aga õnnestus aind pahkluuni märjaks saada. Lihtsalt raja paremal ja vasemal pool on jõgi ja mõlemad on raja üle ujutanud nagu pildil meie taga raja peal näha on.

Vahepeal sai ka jala kuivaks..

... kuni tuli mudas sumpamine.

Mõni koht meenutas Eesti sood.

Mason Bay moodne hütt asub väga looduskaunis kohas. Hütis on ühiskasutatav köök kraanikausside, laudade ja kokkamispindadega. Kõik matkanõud, gaas jms tuleb ise kaasa tuua. Hütist 15 minuti jalutuskäigu kaugusel on DOC töötaja maja. Tema siis hoolitseb muru niitmise, tualettide (kuivkäimlate), hüti koristamise ja matkajatelt raha sisenõudmise eest.

Täpilised linnud Mason Bay hüti ees.

Ilus lõputu Mason Bay.

Mason Bay-s oli surnud vaal kaldale uhutud. See on see valgem asi seal vees. See oli väidetavalt juba kaks kuud seal olnud ja kõdunenud. Teda sõid kajakad ja muud veeloomad. Alles oli ainult valkjaks muutunud nahk ja kondid.

Mason Bay lähedal on teadaolevalt 30%-ne tõenäosus näha kiwi linde. Väga paljud uusmeremaalasedki pole kiwit looduses näinud, kuna too on lihtsalt nii haruldane. Asusime ka meie siis õhtuhämaruses neid otsima. DOC-i nn hütivalvur jagas meile paar nippi ja näe kiwi lind ise jooksiski meie poole. Nad on väga kummalised linnud, lennuvõimetud, natuke kana moodi ja suure nokaga. Too mida meie nägime oli umbes põlve kõrgune. Käituvad nagu peata kanad. Ei saa aru kuhu poole minna jms. Nalja kui palju!

Mason Bay-st kõndisime tagasi Freshwater hütti, kust meil õnnestus saada veetakso peale, mis viis meid North Arm hütini. Muidu olime plaaninud taas tuldud teed tagasi matkata aga ühe korra selle õudse ronimisetapi läbi tegemine oli piisav. Kuna me polnud taksot broneerinud ja hinda fikseerinud, siis paadimees tahtis meilt ainult 20 dollarit nägu. Superluks! 30 minutit paadisõitu 7-8 tunni matkamise (juurte ja järskude kivide vahel ronimise) asemel.

Järgmine päev kõndisime North Arm-st Port William-sse, see oli viimane peatus enne Obanisse tagasi pöördumist.

Port Williami telkimisplats oli ainult meie päralt. Saime rõõmu liivakärbeste hammustustest ja imeilusast vikerkaarest. Perfect camping!

Lähedal oli meriski (oystercatcher) pesa kahe munaga. Nii emas- kui isaslind said väga väga vihaseks kui keegi pesast u 5 meetri raadiuses kõndis.

Viimane päev kõndisime Port William-st tagasi saare keskusesse Obanisse.

Teele jäid paljud ilusad rannad, nende seas Maori rand, kus siis kõik need ilusad merekarbid kokku kogusin. Kahjuks kaasa ei võtnud ühtegi, kuna lihtsalt kotti ei mahu :( Täna mõtlen, et krt oleks võinud ikka taskusse pista ja postiga koju saata.

Viimane päev oli kõige ilusamate vaadetega merele ja poolsaartele. 

Bluffis veetsime tagasi tulles pea 24 tundi. Leidsime seal mõnusa  kämpingu, kus saime üle pika aja sooja dušši nautida ja kõik oma mudased riided ja jalanõud puhtaks pesta. Seal õnnestus meil ka auto aku kogemata tühjaks lasta. Kämpingu peremehele pidime pikaks ajaks meelde jääma :)

Lõuna saare lõpus asub post igasuguste kuulsate vahemaadega. London 18 958km või NY 15 000km :) Sealt punktist algab ka Highway no 1, mis viib Uus-Meremaa põhja saare põhjapoolseima tipuni - Cape Reinga.