Nelson ja Tasman vol 1

Nelson Tasman piirkond

Nelsoni järved. Õues söömine annab toidule täiesti teise maitse! Jam!

Musta luige pere.

Nelson lakes piirkond koosneb kahest järvest. Me käisime Rotoroa järve ääres, see on kuulus kalastamise ja paadisõidu järv.

Oma silmaga nägin esimest korda elus paadisilla kõrval pakse suuri angerjaid.  

Ilu ei lõppe!

Näe issi, siin on ka Kohatu! Kohe-kohe jõuan Kuura tallu :)

Mäed, meri ja jälle mäed.

Jõulud veetsime Totaranui telkimisalal ranna kõrval. See asub Abel Tasmani rahvuspargi põhjaosas. Rahvuspark on kuulus just imeliste rannasoppide poolest. Ilm oli väga kuum 25-30 kraadi, siinse päikesega aga tundub see rohkem 30-35 kraadi. Juba minu teised jõulud ranna ääres. Kummaline. Jõulutunnet küll ei tekkinud.

Jõululaupäeval sõime isemarineeritud krevette ja lõhet. Kuna inglased ja uusmeremaalased peavad jõule rohkem 25.ndal ehk Christmas Day-l siis loomulikult jätkusid söögipidustused mitmeks päevaks. Steak ja christmas pudding. Totaranuil tutvusime ühe Šveitsi paariga, kes lubasid meid kostitada kui Šveitsi satume. iial ei tea, millal suusamäed taas kutsuvad!

Seal telkimisalal olid duššide juures õues suured kraanikausid nõude ja riiete pesemiseks ja sellised vanaaegsed kuivatusrullid, kus paned riide rullide vahele ja siis väntad ja rullide vahelise surve tõttu tuleb üleliigne vesi välja. Mina siis pesin seal oma aluspesu käsitsi ja alustasin kuivatusprotseduuri kui üks perekod oma kolme lapsega pesi ka pesu ja noored lapsed olid väga õhinas sellest kuivatusmasinast. Hakkan siis mina kuivatama kui üks poiss küsib, et kas ta saab mind aidata. No muidugi lubasin. Ainult minu stringid ju. Ha-ha. Mina seal kergelt punastan aga no laste jaoks ei ole ju miski häbi vms. Tüüp veel ütles: " It's easy, it's just undies!" :)   

Solar halo - päikese ümber tekib vikerkaar.

Kaks shag-i. Sõnaraamat annab mulle eesti keelseks vasteks karikormoran. 

Rannaliiv on siin selline oranžikas valge. 

Jõu- ja ilunumbrid. 

Seal rannas olid jälle need oyster-catcher-id ja siis kui ma õhtul jooksmas käisin, vennad üritasid mind jälle rünnata. No mina ei tea, mis jama see on mul nendega :D

Kui kodumaal on kõige pimedam aeg siis siin vastupidiselt on jõulud ja enne jõule just kõige valgem aeg. Uusmeremaalased veedavad jõule üldiselt kuskil perega puhates - nende puhkus on üldiselt asjade pakkimine autosse, järelkärusse ja karavani ja puhkus algab. Meie telgi kõrval oli ühel perel suur ajutine kodu ehitatud telkidega kahe karavani ümber. Isegi telk-dušinurk oli üles pandud. Pluss igasugused jõulukaunistused. Kaasas olid muidugi igasugused veespordi atribuudid alates täispuhutavatest pallidest kuni jettide ja mootorpaadini. Öö telkimisalal maksis 15 dollarit per nägu, 7.50 laps.  Ja nii oli 850st telkimisalast vähemalt pooled kohad kohalikega hõivatud. Jumala kihvt ja soodne perepuhkus. Seal ranna ääres metsade vahel ei olnud mitte mingit levi. Keegi tore aga oli telefoniputka üles pannud ja nii ma saingi 2012. aastal helistada koju ja häid jõule soovida :) 

Seda kaarti nüüd suurendades saab selge pildi meie teekonnast.

Abel Tasmani Great Walk on muidu 3-5 päeva matk, meie tegime jõulude paiku Totaranuist põhjapoole matka viimase otsa.

Üks rand on ilusam kui teine.

See on Separation Point ja sealne majakas, paremal ja vasakul kaljukivide vahel peesitavad hülged. Seal Separation Point-s tekkis totaalne maailma piiril olemise tunne. Ümberringi on lõputu ookean ja sina oled seal väikese kivikese peal ja mõtled kas suunduda põhja või lõunasse. Äge!

Peredena poseerivad hallid shag-d.

Tagasiteel jäi see rannasopp mulle pikaks ajaks meelde. Istun mina veepiiril kivi peal ja puhastan jalgu, et sokid ja papud jalga panna. Äkitselt märkan, et miskit tumedat on mu silmanurgas. Minust 1,5-2m kaugusel oli suur hüljes! Ja oi kuidas ma karjatasin ja panin jooksu üks papu jalas teine papu käes. Hüljes lihtsalt nn möirgas ja tormas veest rannaliivale. Ju ta tuli lihtsalt peesitama ja venitama ja ma jäin lihtsalt talle ette. Muidu hülged nii lähedale inimestele üldiselt ei tule aga ju ma siis olen eriline :) 

Kui matka alustades olime konkreetselt puusani vees seal samas kohas tõusu tõttu siis tagasiteel ei pidanud jalanõusidki jalast ära võtma.

Pohara sadamas paatide vahel ujus astelrai (stringray). See pidi väga tihe külaline olema lõunasaare põhjaosa rannavetes. 

Kuna Pohara piirkonnas pidavat pingviive nägema siis isegi wc uksi kaunistasid pingviinipoiss ja -tüdruk. 

Totaranuist suundusime Farewell Spit-i poole, mis siis on 26 km pikkune liivariba. Tavainimene saab kuni 4km liivariba jalutada, ülejäänud on konserveerimise eesmärgil suletud. Farewell spit-is elab ca sada erinevat linnuliiki.

Mustad luiged

Liiv ja liiv nii kaugele kui silm ulatab.

Kaldale uhutud surnud pilootvaal (pilot whale) :(

Cape Farewell on kuulus sellise vees oleva kivikaare poolest. See on lõuna saare kõige põhjapoolsem objekt. Kui oleme käinud lõuna saare kõige lõunapoolseimas punktis - Slope Point-siis tuleb ju põhjapoolseimas ka ära käia.  Ümberringi on ookean, lambad ja mäed ja lehmad ja mäed. Taamal paistab Farewell Spit-i lõputu liivariba.

Wahirirangi rand. Kuulus kivimoodustiste ja hüljete poolest.

Kalamees Helen. Kui meestel ei näkke siis naistel ikka ju :) Lõhefarmis ega see just raske ei ole, tiigis ujub oma paarsada lõhet.

Mäed ja põllud.

Nelson. Suurim linn saare põhjaosas. 

Tere Reelika! Ülemine on sinu pilt! Sul oli ainult selge ilm seal Itaalias. Mul siin too päev suts vihmane.  Muidu asume Uus-Meremaa geograafiluses keskmes. 

Nelsonis on Tahunanui rand. Seal on selline äge üldkasutatav köök koos grillplaatidega. Seal valmistasime enamik oma hommiku- ja lõunasööke.