Läänekallas (West Coast) vol 2

Läänekallas on kuulus metsiku toidu poolest. Iga aasta märtsikuus on Hokitika linnas Wild Food Festival, kus siis saab igasuguseid ebatavalisi loomi, linde ja putukaid proovida. Meie teele jäi Puke asula ja sealne pubi. Seal pakutakse aastaringselt possumi pirukaid. No muidugi proovisime ära.

Selline ta siis oli. Täiesti ok maitsega valge liha, natuke kanaliha moodi.

Läänekalda üks turistilikemaid linnu on Hokitika. Seal on väga palju paua ja greenstone-i ehete meistreid ja nende poode. Paua on selline ilusa sinaka läikega suur merikarp ja greenstone on roheline kivi, mis pidavat õnne tooma. Seda tohib ainult teistele kinkida, endale ostmine pidavat ebaõnne tooma. Mõlemad on Uus-Meremaa sümbolid. Kõige suurem Uus-Meremaa sümbol on siin siiski silverfern ehk sõnajala leht.   

Lõuna imeilusa Mahinapua järve ääres. 

Maantee mööda läänekallast.

Toredad teemärgid. Meie küll ühtegi pingviini tee ääres ei näinud.

Õhus on nii palju liivakärbseid, et auto numbrimärki pole varsti võimalik lugedagi.

Jõumees

Pancake rocks - pannkoogi kivid

Aastaid aastaid tagasi tekkisid need kivid tuule ja liiva koostöös. Teadlased ei oska siiani selgitada, kuidas need kivid perfektselt üksteise peal nagu pannkoogid on.   

Reisisell

See on weka lind. Lennuvõimetu lind. Teda aetakse pidevalt kiwi linnuga sassi. Nad on väga uudishimulikud ja julged linnud. Eesti keeles vist metshani (wood hen).

Selge ilma korral on läänekalda ehk Tasmaania mere (Tasman sea) päikeseloojangud võrratud.

Hülged Westporti linna lähedal. Mõned alles nii pisikesed, et õpivad kividel tasakaalu hoidma. Nunnud.

London - 16 286 km Too far!

Vaese reisiselli toit vol 2 - Tai karri.

Nikau palmid 

Läänekalda tee lõpus asub Kohaihai telkimisala. See on ka alguspunkt ühele Great Walk-le - Heapy track. Meie telkisime seal kaks ööd ja matkasime ühe päeva. Kogu matk on muidu 78 km ja võtab aega 3-5 päeva.

Imeilus rand. Ainuke nuhtlus oli taaskord tuhatkond liivakärbest.

Scott's beach puude vahelt juba paistab!

Kivikuningas Ben

Imelikud leius rannaliival. Igas rannas jalutan mina mööda rannaäärt ja otsin imeilusad merekarpe. Seal aga tüütasid mind korralikult kaks oyster-catcher-t, kes konkreetselt üritasid mind rünnata ja mult nokamütsi peast ära virutada. Samal ajal ronis Ben sinna suure kivi otsa ja jälgis mängu, mina jooksen karjudes ja linnud ajavad taga. Ju ma siis läksin nende pesast liiga lähedalt mööda või jumal teab, mis neile sisse läks.

Värske vee allikas on niimoodi kivi sisse "monteeritud". 

Läänekalda põhjaosas asub Oparara basin, kus siis on jõgede kohal kummalised hiigelsuured kivikaared jm kivimoodustised.

See pisike kuju seal olen mina :)

Wow wow wow

Mets, ojad ja jõgi Oparara basin-i ümber.

See lubjakivist (limestone) nn koobas või kaar oli 200 m pikkune, 49m laiune ja 37 m kõrgune. Täielik loodusime!

Mirror tarn - peegeldav mets järvel

Kummalised koopad. Nagu Kreete soovitas - do something every day that scares you - siis vedasin ennast sinna kottpimedasse koopasse, isegi taskulambiga tekkis väga kohutav klaustrofoobne tunne aga tehtud ta sai. Prr! Pimedas helkivaid ussikesi nägime ka koopa laes (ingl k glowworms)!

Meie snäkke tuli uudistama punarind(?) (New Zealand robin) - see on üks eriti armas pisike julge linnuke. 

Buller gorge jõgi. 

Peale kuuma päeva oli sealne supluskäik eriti kosutav. Keset päeva paljalt ujumas :) Siin on kõik võimalik! 

Mäed ja veelkord mäed. Lehmad ees ja taga.

Ben peab plaani.. 

Endiselt Buller gorge jõgi. See on Murchison-i  asula piirkond, kus saab jõel raftingut proovida.