Blue duck

Raglanist sõitsime jälle jutti 4-5h Tongariro rahvuspargi poole, et seal Mangahuia telkimisalal öö veeta ja siis järgmisel päeval Wellingtonini välja sõita. Ben kaval mees suutis meie auto õhtul hilja kinni lukustada, too öö pidime just autos magama kuna saabusime hilja ja vihma tibutas ja ei hakanud telki püsti panema. Õnneks olime jätnud juhi ja kõrvalistuja ankad praokile ja peale u 20min oksaga mängimist saime uksed lahti. Milline rõõm. Seal ei oleks olnud kuhugi minna ka, oleksime pidanud kõigepealt keset ööd lähimasse külla hääletama, mis oli u 7km kaugusel ja siis keset hilist õhtut mingi lukumuukija kätte saama. Õppetund missugune.

 Järgmisel hommikul vara kui mul oli uni läinud, läksin piirkonda uurima ja leidsin jõe äärest väga väga haruldase sinise pardi. See on haruldasem kui kiwi lind ja see on igasuguse looduskaitse all ja väljasuremise ohus. Läksin veel tagasi auto juurde, et fotokas võtta ja part oli ikka alles. Jei, oma silm on kuningas!

Tongariro rahvuspargi kõrgeim aare Mt Ruapehu juba talvise tipuga.

Nüüd me siis oleme taas Wellingtonis, jälle oma suures majas. Ben töötab u 3 kuud Hobbiti filmivõtetel ja mina siin teen natuke cateringi oma lemmik firmades ja siis kuu lõpus lendan natukeseks kodumaale. Jeee! Eelmisel nädalavahetusel proovisime Krisli ja Timiga Taranaki tippu ronida. Sellest tuleb ka järgmine postitus.