Mt Egmont/Taranaki (2518m)

See mägi on Põhja saare üks kõrgemaid ja ilusamaid. Sellest samast mäest olen lennukist pilti teinud, nagu sirkliga on metsaring ümber. Plaanisime paar päeva ette ja jälgisime ilmateadet ja sõitsime kohale. Meie sõitsime Wellingtonist u 4,5h tundi ja Krisli ja Tim sõitsid Aucklandist u 5h ja nii me "keskel" kokku saimegi. Meie sõitsime ümber Taranaki mäe ja kogu mägi oli lihtsalt pilve sees, kuni me jõudsime matkaraja algusesse ja pilved hakkasid selginema ja mäe imeilus lumine tipp tuli välja.

 Taranaki on selle mäe nimetus maori keeles ja Mt Egmont nn inglise keeles. See on tegelikult vulkaan, mis purskas viimati aastaid tagasi ja on juba ammu uue purske võlgu.

Nii me siis alustasime, esimesel päeval kõndisime aind 1h ja jõudsime Taranaki Alpine Club lodge-i, mis oli lausa uskumatu. Kõikide mugavustega keset mäge ja aind 20 dollarit/öö per nägu. Kui me lodge-i läksime oli teekond muidugi suht järsk ja ainult ülesmäge pluss tohutu tuul. Täiesti kohutav. Kolm sammu edasi, üks samm tagasi. Täiesti sisse pakitud ja silmad maas tuikusime aina edasi ja edasi. Selle ülemise pildi peal olen enne nn nurgatagust, kus siis tuul meid täielikult jalust rabas.

 Vaated olid muidugi ilusad aga mida sa vaatad kui isegi hingata on raske. Krisli ja Tim olid eriti hullud ja jäid natuke hilja peale ja tulid pimedas ülesse. Tuul oli veel tõusnud ja Krisli ütles, et tal oli ikka korralik nutumaitse suus ja allamineku tunne, kuna see tuul oli lihtsalt hingemattev.

Õhtul oli hütist vaated väga ilusad aga no ainult toas sellise ilmaga tahadki olla. Taranaki tipus oli veel see ohtlik jänese pilv, mille korral mitte keegi ei suudaks tipus püstigi seista. Meil jäi aind loota, et ilmateade ikka läheb täide ja tuul vaibub öö jooksul.

Terve öö tuul aind raputas ööbimismaja, jumala hirmus oli ikkagi. Ma terve öö mõtlesin, et kuidas me hommikul proovime tippu minna kui nii nii ohtlik on. Hommikul oli tuul ikka tugev, u 50km/h. Ootasime kuni kella 11ni ja mõtlesime, et lähme proovime ronida kuni lumepiirini. Muidugi olid meil kraponid ja jääkirved kaasas. Tuul oli natuke alanenud aga mitte märkimisväärselt ja kogu tipp oli suure pilvemassi sees.

 Krisli ronib aina ülespoole ja ülespoole. Tema selja taga paistab lodge, kus öö veetsime.

Tuulest viidud püksid

 Kõigil naeratused suul ikka :)

No sellelt pildilt peaks küll aru saama kuidas see tuul seal puhus. Aga no päris mägironijad treenivad sellel mäel just väga ekstreemsetes ilmastikutingimustes. Muideks, sellel mäel saab kõige rohkem inimesi aastas surma. Okou. Ohtlik värk. Loodust peab ikka austama.

Umbes 1950m peal pidasime maha tõsise jutuajamise ja mina ja Krisli otsustasime tagasi pöörduda ja poisid otsustasid kuni lumepiirini ikka edasi minna. Lihtsalt tuul oli nii hirmutav.

 Tim naudib lund ja krampone.

Poisid testisid lume peal ikka krampone ja jääkirveid ka. Lisaks tegid nad tõelise Bear Grylls-i video, mis ka kunagi internetiavarustesse jõuab. Peale lumepiirini jõudmist otsustasid poisid ka tagasi pöörduda, kuna meie naistena muidugi all muretsemine ja tundus, et tipu pilv ei selgine ja tippu jõudes niikuinii midagi ei näe. Tuul oli endiselt kahtlane.

 Nagu ikka kombeks siis kui poisid ka alla jõudsid otsustas pilv ära kaduda ja tuul tagasi tõmbuda, nii et perfektsed tippu ronimise tingimused. Täitsa kahju ikka. Kui me oleks proovinud uuesti tippu ronida siis allatulek oleks väga hilja peale jäänud pluss ootas meid kõik ees 4-5h autosõit Aucklandi ja Wellingtoni.

Happy kids!