Idakallas jätkub...

Mahia poolsaar. Seal rohelisel rannaäärsel alal tuli üks üksik must labrador meiega sõbrunema, endal muidugi kaelarihm olemas. Ben siis hakkas taga mängima ja talle ühte puujuppi igale poolen lennutama ja vend läks nii rõõmsalt pöördesse, eriti kui natuke vette sai. Mõne aja pärast aga tuli kuri omanik autoga koerale järele ja koer sai korralikult tõreleda, et tõenäoliselt omapäi hulkuma läks. Koeral aga oli muidugi puujupp veel suus ja tahtis, et omanik taga mängiks. Peale kerget mängu olid jälle suured sõbrad ja omanik oli rahunes maha. Seal samas mere ääres avastasime teadetetahvlilt, et seal korraldatakse kalapüügi turniire, mida pirakam seda suurem rahaline auhind. Üks võistlus oli ka ainult tuunikala-turniir. Uus-Meremaa ju tuntud kui üks parimaid süvamere kalastamiskohti. 

Teekond mööda idakallast põhja poole on väga ilus, vähe asustatud ja mägine. Väga palju maorisid. 

Mustad "täpid" surfavad.

Igas rannas on suurem või väiksem traktor, mis ootab kalamehi, et neid koos paaadiga "koju sõidutada".

Cook's cove (väike laht) ja Tolaga laht.

Tolaga lahe pikk sadamasild ja pankrannik. 

Cook's cove-i 2,5h jalutukäik viis meid lahesoppi, kus James Cook esimest korda Uus-Meremaa pinnale tuli 1760ndatel ja peale seda ümber kogu Uus-Meremaa seilas ja selle esmakordselt maailma kaardile joonistas.

Jalutuskäik lambakoplite vahel.

Sinna pildi keskel asuvasse lahesoppi James end navigeeriski. Muidugi läksime asja lähemalt uurima.

Hole in the wall ja...

..sama Tolaga lahe pikk sadamasild pankranniku juurest vaadatuna.

Krabipoisid ja päris ronivad poisid.

Cook's cove lähedalt vaadatuna

Peale Cook's cove-st tulekut ja autosse istumist kihutas mööda teed punane furgoonauto ja Ben kuulis mingit ilget matsu. Läksime siis kurvi juurde vaatama, et kas midagi juhtus aga tühjus. Peale mõnda aega hakkasime siis ära sõitma ja selgus, et midagi oli ikka ümber nurga juhtunud. Selle sama punase furgooni juht oli üks svipsis maori poiss. Sõitis vastu elektriposti nii, et auto tegi piruetti ja maandus kraavis nina sõidutee suunas. Elektripost keset teed puru aga autojuht õnnelikult terve.

Pilti ka, püstolreporter Helenilt.

Peale valjut tuletõrjehäiret (väiksemates kohtades töötab vabatahtlik päästemeeskond ja õnnetuse korral käib üle küla sireen, millele siis vabatahtlikud reageerivad ja komandosse/garaaži tõttavad) sõitis mõne aja möödudes kohale valge tuletõrje-furgoonauto. Sealt valjusid üks pildil kõndiv lillas särgis mees ja kollaka pluusiga naine. Ülejäänud päästemeeskond pidavat 1,5h autosõidu kaugusel ragbit mängima. Mingeid kiiremaid liigutusi eriti kellegi poolt näha ei olnud. Aega ju on. Paar naaberkonna maja ja üks telkimisplats olid aga pikaks ajaks elektrita. Kui tee lõpuks autodele avati, transportis ühe maja pere oma külmikut elektriga varustatud naaberperre, et toidumoon ikka pahaks ei läheks.