13.oktoober 2012 Maavärin ja muud kohalikud kogemused

Jah, esimest korda elus sain kogeda maavärinat. See on selline lihtne vibratsioon, kus tänav/põrand sinu jalge all lihtsalt väriseb. Poodides kukuvad asjad pikali. Vaatad vastasmaja ja lihtsalt näed, kuidas aknaklaasid ja seinad värisevad. Meie ümbruskonnas õnneks midagi otseselt nähtavat varingut/kahjustust ei olnud, küll aga kuulsime uudistest, et 40-50 inimest sai vigastada. Kõige lähem koht maavärina keskmele(mis asus ookeanis -60km merepinnast) oli Nusa Dua asula, mis on meist 10-20 km kaugusel. Väidetavalt oli see 6-6,8 magnituudine maavärin Bali viimase kahe aasta suurim. Inimesed jooksid majadest välja tänavale, et vältida varingu alla jäämist. Õnneks läks kõik hästi ja maavärinale ei järgnenud tsunami.

Paar päeva tagasi kolisime oma majja Sanuri linnas, see siin tekitab ikka kodu tunde. Ütleme, et minu praegune tuba on tunduvalt parem kui Imanta residents (no offence). Meil on maja 20 min jalutuskäigu kaugusel rannast, sellel on 4 tuba, kaks vannituba, aed, köök. Aias valisime juba kohad kahele võrkkiigele, millest üks on juba olemas ja paigaldatud :) 

Balil on väga tavaline, et igal pool on banaanilehtedest sellised pisikesed kandilised kausikesed, mis täidetakse ohverdustega – lilleõite, riisi, banaani vms + ohverdust kaunistab lõhnav viiruk. Sellised kausikesed pannakse majade sissekäikude ette või siis värava ette tänavale. Näiteks täna hommikul tuli üks tädi ja küsis, kas võib meie aiast lilleõied ohverduste valmistamiseks kokku korjata. Loomulikult andsin lahkelt loa J

Veel midagi kummalist - tänaval kohtasime käru, millel oli mitmekorruseline võrehoone. Võrehoones olid tibupoajd. Ma ei tea veel miks aga kõik need tibupojad olid väga erksat tooni – rohelised, kollased, roosad, punased. Kummaline värk siin.

Ja muide reedel üllatasime iseennast – rentisime jalgrattad ja sõitsime meie linnast Kuta linna – ca 15km üks ots. Keset liiklust jalgratastega kolm valget. Kuta linnas otsisime teist sobivat võrkkiike meie aeda aga kahjuks asjatult. Muuseas nautisime ka MC Donaldsi vanilje jäätist. Muide siinses MC Donaldis müüakse ka riisi ja friteeritud kana (Indoneesiale omapärane söök). Ja siis mult küsiti, mis Eesti toitu pakutakse minu kodumaa MC Donaldis. Minu mäletamist mööda peale burgerite, wrappide/tortillade midagi muud ei olegi. Ju vist on raske kiirtoiduna valmistada keedukartuleid hakklihakastmega :)

Söömine – siin ei kasutada nuga. Söömiseks on lusikas ja kahvel. Lusikaga teed põhitöö ja kahvliga vajadusel abistad. Peale riisi ja nuudliroogade on väga menukad erinevad sated ehk küpsetatud kana/lamba/sealihaga pulgad magusas maapähkli kastmes. Jam! Kuna tegemist on ikkagi tudengitega siis üritame harjutada end kohaliku võimalikult odava toiduga. Kohalikud söövad kätega. Käte puhastamiseks peale sööki on mõeldud minikausike veega.

Raha – iga indoneeslase jaoks on valge inimene pururikas, sa võid 7x rääkida, et oled „vaene“ tudeng ja elad siin pikemat aega aga nemad arvavad, et sul on ikkagi taskud paksult raha täis. Ühed hinnad kehtivad kohalikele teised turistidele. Mida rohkem indoneesia keelt räägid, seda parema esmamulje jätad ja seda paremat hinda sulle pakutakse. Indoneeslased armastavad kaubelda. Õnneks ei ole nad nii pealetükkivad kui egiptlased aga päeva jooksul ei ole võimalik rannas vältida „Jes, manicure“, „Jes, massage“, „Look into my shop, just look“, „Transport, jes“ jne

Ja minu jaoks kõige parem uudis - me rentisime omale motikad ja hakkame nüüd iga päev nendega sõitma! Nemad nimetavad siin kõiki kaherattalisi bike-deks aga minu jaoks on see roller, kuna tegemist on automaatse masinaga. Ehk ainult gaas ja pidur. Ühe kuu rolleri rendi eest maksame koos kindlustusega 650 000 ruupiat ehk ca 60 eurot + kütus, kütus on siin odav, 1 liiter maksab 4500 ruupiat ehk pool eurot. Ilma motikata ei ole põhimõtteliselt Balil võimalik liikuda. Ühistransport on suhteliselt olematu, taksod ja bemod(minibussid) kasseerivad ikka korralikult. Muidugi soetasime endale ka korralikud kiivrid - mul on selline valge ja lilla Scooby Doo kleepsuga. Hehe. Küll varsti näete pildi pealt, kui olen uue kaamera soetanud :) Ja loomulikult võib mulle raha saata, et saaksin veekindla kallima kaamera soetada ja seda veealust ilumaailma teiega jagada! Indoneesias ei ole väga teeviitasid seega kogu sõit kuhugi, kus pole varem käinud hõlmab alati ekslemist. Näiteks eile ja täna konkreetselt eksisin Indoneesia teedel ära ja kaotasin teised tüdrukud silmapiirilt. Liiklus on väga tihe ja ega me algajad väga autode ja teiste motikate vahel oska kiirendada ka. Otsisin tagasiteed oma linna ja siis sõitis mu kõrvale üks Indoneesia vanaisa ja küsis kuhu ma lähen. Ta lubas mind nats aidata, kuni üks hetk peatus tee ääres ja ütles, et võib mu koduni juhatada kui ma annan talle 20 000 ruupiat (s.o minu rolleri täispaak), loomulikult ma keeldusin. Tema aga ei saa aru, kuidas mina valge inimene saan olla vaene ja mitte tahta oma raha temaga jagada. Kuna valgeid liigub väiksemates külades väga vähe siis loomulikult järjekordset valget (mind) nähes ilmuvad neile dollari märgid silme ette ja peab ju kuidagigi välja mõtlema, kuidas "riisi kõrvale liha saada".  Aga mulle meeldib see ekslemine, üks hetk avastad ennast riisiväljade ääres ja teine hetk on tunne nagu sõidaksid džungli radadel, kuna kõik puud on lookas üle sinu, paremal ja vasakul on jõgi voolamas, lisaks on kõik loodus erkroheline, mõned kurvilisemad ja mägisemad teed ja ilusad vaated siin ja seal...

Seega nõustun Indoneesia sloganiga - ultimate in diversity!

Uute kohtumisteni! Kallid!