Lääne-Timor

Alori saarelt Kalabahi linnast sõitsime Lääne-Timorile ca 18h, teel selgus, et sama praam sõidab edasi Rote saarele (kuulub samuti Lääne-Timorile), kuhu meil ka plaan jõuda oli, seega jäime praamile.Too praamisõit kestis kokku 24h. Teel nägime taaskord palju delfiine, ühte hiigelsuurt vaala, vee-kilpkonni, kotkaid ja lendavaid kalu.

Tolle praami peal meil jällegi kuidagi vedas ja saime tekile, kus võis aind meeskond viibida, ööbima. Tähistaeva all magamiksotis on täitsa mõnus peaks mainima.

Mida Indoneesia idapoole seda tumedamaks inimesed muutuvad. See poiss oli Ida-Timorilt pärit, üks laevameeskonna liige ja tahtis väga pildile jääda. Soengud on neil kõigil jalgpallurite stiilis.

Päikeseloojang praamikatuselt. Kergelt tuulest viidud!

Kupangi sadam on veel koralle täis. Mida rohkem nad seal vett reostavad seda kiiremini kogu veealune elu hävib.

Katoliiklaste laev

Rote saar kuulub Lääne-Timorile ja on üks lähimaid Indoneesia surfikohti Austraaliale. Kõigepealt sõitsime bemoga Pantai Baru sadamast Ba’a-sse, mis on Rote suurim linn. Rote saarele on võimalik ka kiirpaadiga tulla, sõit kestab Kupangist 1,5h ja maksab 170 000 ruupiat, me otsustasime aeglase praami ja mereelu nautlemise kasuks - 4h ja 35 000 ruupiat. Rote on kuulus vingete surfilainete ja imeilusate randade poolest. Kusjuures Rote saarel on aegade arust hollandlasi elanud, kellelt kohalikud on efektiivse koolisüsteemi arendanud. Rote saare elankikkond ongi Nusa Tenggara kõige haritum kogukond. „Hello mister“ ja „hello missis“ kõlab muidugi igal nurgal aga mõni oskas ikka täitsa head inglise keelt rääkida. Ba’a linnas jälgisime kohalikku jalgpalliturniiri. Suurim erinevus Euroopa jalkamängudest oli see, et lehmad sõid sealsamas jalgpalliväljaku ääres pulbliku seas.

Ba’a linna turg.

Sadam mõõna ajal. Mõõn ja tõus vahetuvad väga kiiresti. Ba’a linnas saime parima grillkala osaliseks, maailma parim punane ahven maksis 35 000 ruupiat.

Ba’a linnast rentisime motika ja asusime teele Nemberala surfipeallinna ja saare privaatrandu avastama.

Kuna Rote on üks lõunapoolsemaid Indoneesia saari, siis kliima on ka savannilikum  - kuiv ja kuum.

Kohalikud hütid, peremehel näpud püsti! Erinevalt muudest saartest oli kõigil sarongi asemel päris riided seljas.

Nagu ikka, motikad ja lehmad korraga teel.

Kalamees keset vett.

Ja tema kiivriga konkurent.

Lehmad poseerisid hea meelega.

Tervitused kodustele! Sellised on Rote hobused.

Nemberala surfikülas ööbisime ühes küla odavaimas imekaunis kohas - Tirosa bungalows. Otse ranna ääres, hommiku-, lõuna- ja õhtusöök 150 000 ruupiat per nägu/öö.  See roosakas-lilla rippuv asi seal on minu maailma ägedaim võrkkiik (www.ticketothemoon.com – double suurus maksis ca 30 USD, valmistatud langevarjumaterjalist, ei aja higistama, maailma mugavaim). Nemberala surfiküla pole muidugi võrreldavgi Baliga, kus Kutas surfilaudu ja surfiinstruktoreid rannast aind leiadki. Rannas kohtasime üksikuid surfareid. Küll aga enamik turiste tulebki Rotele surfama, meie läksime hetkel aind uudistama.

Nemberala traditsioonilised majad.

Ilus Nemberala ranna päikeseloojang. Samal ajal jalutas mööda rannaliiva flööti mängiv tüdruk ja igal pool jooksid põrsad ringi pluss krabid siblisid oma karpidega ringi. Meeleolu oli ülev J

Vaade meie majutuskohast.

Väiksed surfiässad, kahekesi jalgrattal pole probleem, hiljem lisandus veel kolmas sõber, sõitmine polnud endiselt probleem.

Ja oh need Rote avastamata rannad. Wau-wau-wau! Parimad rannad, mida siiani Indoneesias näinud oleme.

Ja ranna vastas on sellised kooskopalmisalud.

Bo’a külla on Indoneesia valitsus ehitanud surfimajad, mis aga kahjuks kehva majandamise tõttu on maha jäetud. Surfihooajal pidid seal aga võistlused toimuma.

Järjekordne pehmeliivarand.

Tolle ranna lähedal korjati hiigelsuuri merekarpe. Need mida meie silmad Euroopas on harjunud nägema on pestud, harjatud ja läikima löödud karbid. Originaalkarbid on aga sellised.

Päeval avastatud lemmikrand mõõna ajal enne päikeseloojangut. Päikeseloojangut tulid muidugi kitsed ja põrsad ka vaatama.

Piknik

Päike loojub

"Väikesed" karbid käivad kinni-lahti :)

Ja veel üks imeline privaatrand.

Teel Nemberalast tagasi Ba’a linna leidsime tee ääres jões mõnulevad vesipühvlid.

Üks pühvlipere ületas peaaegu märkamatult aga veekogu.

Kuivavad palmid ja liivakivi kaljud ümberringi.

Kus on mu lisakohvri kandja merekarpide jaoks?

Mudaga kaetud poolsurnud korallide lahesopp. Mõned eluga võitlevad meritähed.

Rote saarelt siirdusime Lääne-Timori suurimasse linna Kupangi.

Praamil leidsime taaskord uue sõbra, kes väga tahtis meiega poseerida.

Kummaline kalastusviis. Laevalt visatakse võrk vette ja samal ajal hüppab oma 10 indoneeslast vette, et siis võrk ilusti ringiratast panna. Peale seda ujub meeskond tagasi laevale.

Kupang on idapoolse Nusa Tenggara pealinn. Seal on palju ülikoole, riidepoode, raamatupood, kümned hotellid ja riigiasutused. Sattusime linna vahetult valimiste eel, valimiskampaaniate ajal. Jakartast olid kohale lennanud parteide kõrgemad ninad, kes siis rahvaga kohtusid ja neile erinevaid meelelahutusüritusi pakkusid. Üks oli näiteks kastitäite noorte valijate ringi sõidutamine lippude lehvides fanfaaride ja pasunate saatel kastiautodes ja motikatel. Kupangi parim tõmbenumber oli aga igaõhtune mereandide turg. Päeval olnud poetänav suleti õhtul liikluseks ja kohale veeresid väikesed restoranikärud ja alustati restorani-turuga. Kupangi linnas on kuidagi seline kummaline õhkkond. Kohalikud ei olnud nii sõbralikud kui eelnevatel saartel, lisaks saime väikese suitsupommi osaliseks. Kaks tüüpi motikatel sõitsid mööda ja arvasid, et väga sheff on bule-dele suitsupomm visata.

Kupangis viibisime 4 päeva, kuna pidime ootama saatkondade avamist kuni esmaspäevani. Plaanisime minna Ida-Timorile uue Indoneesia viisa taotlemiseks. Selleks, et aga Ida-Timorile minna, tuleb taotleda luba Ida-Timori saatkonnast pluss osta Ida-Timori viisa (25USD) piirilt. Uus kahe kuu Indoneesia viisa valmib 5 tööpäevaga ja maksab 50USD. Vahepeal surfasime lennupileteid Uus-Meremaale ja selgus, et odavaim variant (AirAsia) lõpetab lennud mais ja pakub viimaseid pileteid üliodavalt. Mõeldud-tehtud, broneerisime Uus-Meremaa piletid 30.maiks (Kuala Lumpur-Christchurch). Samal ajal aga mõtlesime, et Indoneesia uut viisat saaksime kasutada ainult kuu ja see Ida-Timorile minek võtaks juba nädala väärtuslikust ajast. Uurisime ümberkaudsed riike ja otsustasime, et veedame oma viimased Indoneesia päevad Jaava saarel ja lendame oma viisa lõppedes riigist välja ja viisat hetkel ei pikenda. Valituks osutusid 10 päeva Malaisias, 3 nädalat Filipiinidel, tagasi Kuala Lumpurisse ja bon voyage Uus-Meremaa! Sünnipäeva veedan Filipiinidel – tere tulemast tordile!

Nusa Tenggara (mis siis on üks Indoneesia provintse, koosneb sadadest väiksematest ja suurematest saartest, algab Bali kõrvalt Lombokilt ja lõppeb Lääne-Timoriga) läbimiseks mööda maad võtsime kokku 18 bussi või bemot, kasutasime 6 autot, rentisime 14 korda mootorratast või kasutasime mootorratta taksot, sõitsime 13-ne laevaga, kasutasime 2 pikup-i, ühte politseibussi ja lõpetuseks ühte lennukit (Kupang-Bali).