Kukepoks-kosed-delfiinid ja luksuslik elustiil

Fotokas on endiselt paranduses seega kahjuks pilte jagada ei saa. Ahjaa, nädala keskpaik viis meid kooli ekskursioonile taaskord nahkhiirtest pungil templisse Goa Lawah, imelisse basseinidega aeda Tirta Gangga (soovitan soojalt, midagi palju enamat kui Kadrioru park), traditsioonilline küla Tenganan ja maagiline tempel Kerta Gosa. Reisil oli ülemeelikuid õpetajaid rohkem kui õpilasi.  

Reedel käisime Taniaga väga suurel kukevõitlusel Sukawatis. Pääs territooriumile oli kõigile ühtne - ca 2 eurot küla heaoluks-arenguks. Kohal olid noakaupmehed, jalanõukaupmehed, sööginaised ja ca 400-500 hasartmängumeest (naised ei tohi siinmaal hasarmängudes osaleda). Meie Taniaga olime ainsad buled ehk valged võõramaalased. Meie silmad polnud nii suurt matši siin veel näinud – kujutage ette boksimatš Ameerika filmidest ruudukujulisel areenil, publikuks ainult mehed, meeletu lärm ja uskumatu kuumus ja selle kõige keskmes KUKED. Kõik kuked on esialgu puurides, kuni nende väljakutsumise hetkeni. Võitlus toimub paaride kaupa. Võitlusvalmitele kukkedele seotakse peremeeste poolt sobivad terad jalge külge, rahvas karjub ja panustab. Panustamine on kuidagi kaootiline, kõik vehivad rahaga ja kuskil rahva seas on n-ö liidrid, kes siis matši lõppedes ühtedelt raha võtavad ja teistele annavad. Näiteks panustad 50 000 ruupiat, kui sinu kukk võidab saad 100 000, kui kaotab kaotad oma 50 000, kui jääb viik siis ei juhtu midagi. Kui osad kuked ei ole väga agresiivsed ja ei „lenda“ kohe peale, tuuakse suurem puur, kus nad kokku pannakse (muidu toimub võitlus vabas õhus kujuteldaval nelinurksel alal) ja n-ö surutakse vägisi võitlusesse. Kui kuked üksteisel piisavalt kallal on siis puur eemaldatakse. Vahel puuri eemaldamisel üks kukk lihtsalt põgeneb – üsna tihti ristitakse ta kaotajaks. Mingil imekombel hakati ühe matši lõppedes pudeleid loopima ühe kukeperemehe suunas – väidetavalt seetõttu, et kaotaja ei väljunud kujuteldavalt areenilt piisavalt kiiresti. Kaotajad kuked kas nülitakse sealsamas või pannakse puuri tagasi kodusteks nülgimisrituaalideks. Matšide vaheaegadel käivad naised pealtvaatajate vahel ringi ja pakuvad erinevaid maiustusi ja jookide – peaaegu ainuke aeg kui näed kukevõitlusel naisi. Areenist väljas pakutakse nasi campuri – riis erinevate juurviljade ja  lihadega. See näeb välja nii, et naine istub keskel ja tema ees on 10 erinevat kausitäit erinevaid juurvilju, kanaliha, sealiha, kastmeid jne. Ütled/näitab mida soovid ja seda kõike saad aurutatud riisi kõrvale. Toit sinu taldrikule saabub kokakäega, sama käega võtab ja annab ta raha. Enamik kohalikke söövad ka parema käega. Hiljem loputavad käe sealsamal puhta veega ja ongi kõht täis - meel hea. Kukepokš on mu arvates üks kohustuslikke üritusi, kus Indoneesia kohaliku eluga tutvuda.

Nädalavahetusel võtsime Taniaga ette Ida-Bali tuuri. Sanurist sõitsime läbi mägede saare põhja poole  ja sealt mööda idakallast alla tagasi. Teed mägedes on väga kurvilised. Seekord  ka meeletult udused – nähtavus ca 5m. Umbes paari km ulatuses olid teeääred täis pakse ahvipärdikuid, keda peatuvad autoomanikuid muidugi veelkord poputasid. Sama liiki ahvipärdikud on Ubudi ja Alas Kedatoni ahvipargis ja Uluwatu templis ja mitmel pool mujal Bali vabas looduses. Kuna enne nädalavahetust valitses öösiti väga tugev äikese-vihmatorm siis nägime teedel ka muutusi – suured varingud äsjavalminud asfaltteedel, suured veelombid ja kivi-liivasegu keset maanteid, viimane on tõenäoliselt tingitud vihmavee liikumisteest mägedest ranniku suunas. Mägedes külastasime Bali kõige populaarsemat koske/juga – GitGit ja ujusime sealsamas värskes vees. Nagu ülipuhas Sipa jõgi suvekuude algul. Jalgteed koskedeni on siinmaal väga troopilised – bambuse ja banaanipuud ümberringi, värvilised lilled ja suured liblikad. Õnneks ühtegi hirmutavat elukat ei kohanud. Muidugi peatavad sind vahepeal väikesed kohalikud lapsed, kes erinevaid ehteid üritavad pähe määrida või siis kohtad väikeseid suveniiributiike keset troopilisi metsi. Turistidelt tuleb ju maksimum võtta.

Õhtul sõitsime Singarajasse ja Lovinasse. Lovina on väga turistilik – palju baare ja suveniiripoode aga üllatavalt vaikne-rahulik kohake. Toa koos basseini kasutusega leidsime 100 000 ruupia eest Sander homestays. Kahjuks ei tea ma kodumaal ühtegi Sandrit aga kodune tunne tekkis Sandri juures siiski J Õhtul hellitasime ennast sushiga. See on siin suhteliselt odav, 6tk erinevate mereandidega 25-35 000 ruupiat. Seda luksust saame heal juhul korra paari kuu jooksul lubada oma stipenidumi juures. Lovina põhiatraktsioon on delfiinid varahommikuti. Muidugi pidin ka mina need lemmikud üle vaatama. Kell 5.35 koputas mu kapten juba uksele ja andis 20 minutit. Muidugi kasutasin sellest 15min magamiseks ja 5min riidesse panemiseks. Minu kaaslased standardsel puidust kohalikul paadil olid üks Jaapani paarike ja natuke inglise keelt purssiv kapten. Peale 30 minutilist paadisõitu olime piisavalt avamerel ja hakkasime neid tarku olevusi otsima. Samal ajal kogunes piirkonda 15-20 samasugust paadikest. Tegemist on pigem delfiinide tagaajamise kui vaatamisega. Kokku nägime ainult 5 delfiini erinevalt Taniast, kes nägi novembri lõpus samas kohas 50 delfiini. Väidetavalt oli meri siiski liiga tuuline ja viimaste päevade öised tormid olid delfiinid igahommikusest piirkonnast eemale peletanud. Väga kahju, eks ma võtan ühe tõsisema merereisi õige pea ette ja kutsun delfiinid meretuulte vaikides kohale J

Bali idakallas on tagasihoidlik. Kogu rannikuäär on musta liivaga, kergelt prügine ja mitte kutsuv. Kohtasime väga palju tormijälgi – kivisid, puid, liiva ja prügi teedel. Ühe külatee ääress oli lausa veerand teed mööda kaljuäärt alla varisenud. Külastasime ka Les koske. Rännak sinna oli väidetavalt 900m. Tegemist on aga Indoneesia meetritega – varasema kogemuse põhjal võib selle numbri julgelt 1,5 või 2-ga korrutada. Les küla on ümbritsetud rambutani viljapuudega – selline maitsev litzee (lyche) sarnane puuvili. Kogusime paar maiuspala omale reisimoonaks. Pühapäeva õhtuks jõudsime mööda riisierasse ja mägesid kulgevaid teid mööda Candidasa asulasse. See on selline kergelt rikkamate turistide meka – palju uhkeid hotelle ja restorane. Meie Austraallasest kursakaaslane Hana kutsus meid ühele restorani-baari-galerii-basseini avamispeole. Uhke-luksuslik värk. Üle pika aja tundsin end kui Euroopas – väga palju erinevaid inimesi (kõrgetel kontsadel suviseid daame, oranzis liibukais vanem meesterahvas halli kelmika tukaga, botoxit täis süstitud kohalik daam, vabameelsed indoneeslasi, kelle kõrvanibudes on maailma suurimad rõngad, Euroopast pärit seljakotirändajaid jms), täiuslik tasuta toit, kanged kokteilid, elav muusika, mõnusad sohvad ja  kutsuv bassein. Muidugi võtsime kogu õhtust (loe: tasuta toidust) kõik, mis võtta andis. Mitmeid külalisi (sh meid) kostitati koos riietega vette lükkamisega. Finatsilise kitsikuse tõttu pidime valima, kas kerge (öö)uinak basseini sohvadel või 1h kojusõit. Kuna enamik meie riideid olid, kas  vihmast või basseiniveest läbimärjad ja ööd on siin siiski jahedad ilma ühegi katteta, otsustasime koju sõita. Ööd on siin suhteliselt liiklusvabad. Seekord oli aga parem teeäär (liiklus on siin vasakpoolne) veoautosid täis. No oma 100 tk kindlasti. Kõik nad ootasid pääsu Lomboki praamile, kuna aga suure tormi tõttu on praamiliiklus seiskunud siis oodati tee ääres mitmeid päevi nagu Narva piiriületusjärjekorraski.