Nusa Lembongan

Humberto, Tania ja Beniga käisime kaks päeva Nusa Lembongan saarel. Kuna minu fotokas on hetkel ca kuu aega Jakartas garantiiparanduses, siis mul teiega ühtegi pilti jagada ei ole. Tõenäoliselt jagab Ben või Tania mõnda pilti Facebookis ja taggivad mind ka.

Kasutan jälle google-t, et teiega pilte jagada :)

Kõik kohad on siin ühtepidi sarnased ja teisipidi nii erinevad. Too saar on väga vaene, selle põhiline tuluallikas on adru/merevetikad, mida eksporditakse ja kasutatakse jäätise paksendjana, rasva asendajana jne. 85% saare elanikkonnast töötab merevetika farminduses ja 5% ainult turismi jaoks. Üllataval kombel oskavad väga paljud saare elanikud inglise keelt ja ei ole üldse tüütavad. Kutas näiteks ei möödu 1 minutitki kui keegi pakub sulle transporti, massaaži, suveniire, õhtusööki vms.

Saare elu on lahe ja saare loodus on ilus. Palmid ja mäed on ümbritsetud helesinise-roheka mereveega. Käisime snorgeldamistripil kahel riffil 3-4 tundi – fantast! Ujud nagu akvaariumis ringi –  clowfish aka nemo, triggerfish, trompetfish, parrotfish, squid (kalmaar) jne. Väidetavalt ujus minu all 1,5m kaugusel mürgine banded seasnake – jumal tänatud, et ma teda ei näinud ja teda ehmatanud. Nad ei ole agressiivsed aga vale liigutuse peale võivad ennastkaitsva rünnaku korralda. Kahjuks manta ray-sid ei näinud. Nad pidavat varahommikuti oma veetantse selle saare piirkonnas näitama. Küll me veel kohtume ma ütlen!

Ühelt kohalikult kuulsime, et igal õhtul kella 5 paiku toimub kukevõitlus (cockfight). See on väga populaarne „hasartmäng“  kogu Bali piirkonnas. Peremehed kasvatavad ja treenivad oma kukkesid, kuni nad on valmis vastasega võistlustulle astuma. Võitlus toimub ruudukujulisel pinnal. Kukkedele seotakse peale pikka arutelu päevale sobilik(ud) nuga(noad) jala(jalgade) ümber, millega siis vastast haavata. Aga kuked on ilusad ja uhked. Värvilised. Tõstavad oma suled turri vastase saabudes. Enne võitlust saab valjul häälel valida kumma kuke poolt panustada soovitakse. Panused on kõrged. Tihti kaotaja sureb võitluses või ta ohverdatakse kaotuse tõttu. Meie nägime kahte võitlust, kahjuks panustamisega jäime tiba hiljaks, kuna panused peavad olema võrdsed ja tookord oli meie kukk juba n-ö ülepanustatud ja rohkem raha vastu ei võetud. Aga ta võitis siiski! Kaotaja nüliti sealsamas kohalike poolt, sulgede ära tõmbamisega tegeles no umbes 10-aastane jässakam noormees.  Üks tüüp, kellega natuke juttu puhusime sai au kuke verd-tilkuv jalg koju viia ja perele suppi keeta. Pidavat imehea olema. Mõned illustreerivad pildid siin ja juttu rohkem.. http://webhome.idirect.com/~boweevil/baliwasantara.html

Tolle saare elu on tunduvalt rahulikum kui Gili saarte elu aga kohvikuid-restorane on, sukeldumisklubisid on, imelisi rannabungalosid on.. mis veel vaja.. ja värsket kala on ka! Tuunikala grillvardas koos erinevate juurviljadega oli muide imehea. Aga endiselt tunnen puudust värskest kartulist hakklihakastmega...

Järgmisel hommikul pidime saarelt lahkuma kella 8-se paadiga (public boat, on alati kõige odavam viis). Kahjuks tugeva tormi ja vihma tõttu päeva ainuke nn avalik paat ei väljunud. Kuna Ben pidi õhtusele lennule jõudma siis kauplesime n-ö kiirpaati, millele saime piletid kella 3ks. Selle kliimaga siin on nii, et sa oled pidevalt niiske – kas higistamisest või siis vihmast. Too päev olime kõik nagu märjad kassipojad. Lõpuks pikutasime ühe restorani sohvadel, kuivasime ja lugesime erinevaid raamatuid. Siin on igas kohvikus/ restoranis kombeks raamatuid jagada/vahetada. Valid riiulilt kasutatud raamatu, mis sulle huvi pakub ja asemele paned oma oma, mille juba mitu korda läbi lugenud oled. Tania omastas niimoodi näiteks "Söö, Palveta, Armasta". Väga populaarsed on LonelyPlanetid, mis on tegelikult suht kallid uuena ostes. Minu Indoneesia Lonely Planet on peale kõike vett ja vilet veel elus aga haiseb kummalist moodi. Kas keegi teab, kuidas raamatuid värksenda? J   

P.S Ja kurb või rõõmus uudis, kuidas kellelegi - koju ma veel ei tule. Tõenäoliselt võite kõik mu sünnipäevapeole Uus-Meremaa lumiste mägede vahele külla tulla :) 

Living the dream..